Ikka ja jälle paeluvad institutsioonide, sh ajakirjanduse ning seeläbi tavakodaniku tähelepanu soolise võrdõiguslikkuse küsimused. On üsna tavaline, et erinevate uuringute tutvustamisel esitatakse need n-ö konflikti võtmes - ühe sugupoole (tavaliselt naise) “silme läbi” ja teda teisele poolele vastandades.

Selline käsitlus sunniks lugejat justkui pooli valima. Tegelikkuses tuleks probleemile vaadata ühiskonna kui terviku arengu seisukohalt ja küsida, kuidas soolise võrdõiguslikkuse põhimõtete juurutamine aitaks kaasa meie riigi ja ühtlasi igaühe arengule. Seega nägema taustsüsteemi.

Olulised seosed

Võtame lihtsa näite. Eesti meeste keskmine eluiga on naiste omast lühem. Viimase Eurostati uuringu kohaselt on aga Eesti õnnetuse läbi surnud 15-19aastaste noormeeste arvult teisel kohal Euroopas (73 surma 100 000 noormehe kohta). Meist eespool on ainult Leedu (93 surma 100 000 kohta).

Mis noormeeste varajase surmaga kaasneb, on ilmselt samuti kõigile teada. Lisaks vanemate, vanavanemate, sugulaste ja sõprade kaotusvalule on nii suurel suremusel mõju ka ühiskonnaelule - tööjõukadu, surma saavad tulevased abikaasad, isad, rikutakse naiste-meeste niigi habrast tasakaalu, mis meeste üldise varajase suremuse tõttu tekitab olukorra, kus meil on palju üksikuid naispensionäre.

Või teine näide. On teada fakt, et Eesti naiste haridustase on meeste omast kõrgem. Statistikaameti andmetel oli 2007. aastal kõrghariduse omandajate seas naisi meestest tunduvalt enam - 62%. Milleni võib viia pereelu, kui naine on mehest haritum, tihti sihiteadlikum ja karjäärile orienteeritud, on samuti palju käsitletud.

Seega ei ole võrdõiguslikkuse küsimused midagi kõrvalseisvat, vaid haakuvad ühiskondliku protsessiga (tööjõupoliitika, kuritegevuse ennetamine, liiklusohutus jt).

Eesti teiste taustal

Eestis on kombeks võtta rahvusvahelistest võrdlusuuringutest see, mis meid väga heas või vähemalt heas valguses näitab. Soolise võrdõiguslikkuse vallas kohtab selliseid harva, vastupidi, enamik neist näitab Eestit punase laterna osas. See ei tähenda muidugi, et teatud valdkondades (nt vanemahüvitise sisseseadmises ja laiendamises isadele, töö- ja pereelu ühitamise katsetes) ei oleks meil edu. Jutt käib üldpildist.

Aga sellestki, millisena me veelgi suuremal pildil välja paistame, seega taustsüsteemist. Vaevalt tunneme uhkust, kui Aafrika mahajäänud riikidest ettepoole jõuame. Loeme oma taustaks eelkõige arenenud lääneriike, aga kahtlemata ka naabreid - Lätit, Leedut, Venemaad. Naabritest tahetakse ikka eespool olla.

Maailma majandusfoorumi soolise võrdsuse 2007. aasta raport näitab, et üldises edetabelis jäime enam kui saja riigi seas 30. kohale, meist ettepoole tulid nii Läti (13.) kui Leedu (14.). Aasta varasema uurimusega võrreldes langes Eesti üldtabelis koha võrra.

Esikohad hõivasid oodatult Põhjamaad - Rootsi, Norra ja Soome. Koht kohaks, oluline on analüüsida, milles me teistest maha jääme ja kuidas olukorda parandada.

Naiste palgaprobleemid

Kui üldise majandusnäitaja (hõlmab majandustegevusest osavõttu, palka, edutamist jms) poolest oli Eesti 34. kohal, siis meeste ja naiste palgavahe analüüsi järgi jäime riikide hulgas viimasesse kolmandikku - 102. kohale.

Eesti naiste palgad on meil meeste omadest keskmiselt veerandi võrra väiksemad.

Seda kinnitab ka viimane Eurostati uuring, rõhutades veelgi meie puudujääke - Euroopa riikides on alla 30aastaste naiste seas Eesti naiste palk lausa väikseim.

Naiste palk on veerandi või enamgi olnud meeste omast madalam juba üle kümne aasta.

Seda on meile korduvalt ette heidetud, kuid tundub, et pädevatele ametiasutustele mõjub see kui hane selga vesi. Varsti ratifitseerib riigikogu uue Euroopa Liidu reformilepingu, mille õiguslikult siduv osa on inimõiguste harta.

On äärmiselt piinlik, kui Eestit igas dokumendis kui ühiselt vastuvõetud õigusaktidest mittehoolivat riiki nimetama hakatakse. Meie riigi rahvusvahelisest tõsiseltvõetavusest võtab see küll tubli tüki ära.

Meil põhjendatakse suuri palgaerinevusi tavaliselt sellega, et naised ei oska (julge vms) küsida kõrgemat palka.

Väites on omajagu tõtt, kuid see, et samaväärse töö eest saavad Eesti naised meestest vähem palka, näitab ka meie ettevõtete madalat organisatsioonikultuuri.

Üks endast lugupidav, eduka ja konkurentsivõimelise ettevõtte juht ei saa juurutada organisatsioonis arusaama, et naistele võibki võrdväärse töö eest vähem maksta kui meestele. Kui see on nii, on tegemist jõhkra soolise diskrimineerimisega, millele tuleb kindlalt vastu seista. Kuidas, küsib lugeja, kui jäme ots töösuhetes on tööandja käes. Seda enam majanduslanguse ajal, kui töötajat kimbutab keskmisest sagedamini koondamis- või vallandamisoht.

Pöörduda võib soolise võrdõiguslikkuse voliniku, aga ka näiteks Naisliidu või teiste naisorganisatsioonide poole, et juhtumit käsitleda ning edasist tegutsemist kavandada.

Halvim on, kui mingisugust lahendust ei tule.

Sest esiteks põlistab see veelgi arusaama, et naistele võibki sama töö eest meestega võrreldes vähem maksta, teiseks vähendab naiste eneseusku, võib põhjustada käegalöömist ja enesesse sulgumist, mis omakorda toob kaasa negatiivsed tagajärjed edasises töö- ja pereelus.

Seega ei ole sooline võrdõiguslikkus üksnes naiste küsimus, nagu teinekord püütakse ekslikult näidata.

See on meie kõigi küsimus ja taandub lihtsatele, kuid olemuslikele probleemidele, mis määravad meie elu siin, praegu ja tulevikus.

Siiri Oviir, Euroopa Parlamendi saadik

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 5