Priit Põldma (PP): Loominguline ühendus nu.unioon tõi Rakvere teatri kolakambrisse oma esietenduse “Kõige suurem sõber”. Loo, mis tõukunud Krossist ja Kausist ja Äpust ja Postikanast. Tõelisele nüüdisaegsele teatrile kohaselt pakub lavastus mitut tõlgendusvõimalust.

Elina Bandurina (EB): Lugu räägib hullumeelsena näiva noormehe (Tõnis Niinemets) elust, mis on rajatud süsteemidest. Kui süsteemilt ära võtta üks lüli, kukub kõik koost. Noormees oli häiritud rõhuvast vangis olemisest ning ihkas vabadust.

PP: Aga teda ümbritsevad inimesed? Kaks meest (Erni Kask ja Peeter Rästas), tema unelmate naine (Mirjam Mesak) ja krõhvastuvaks telediktoriks muutuv ekraanitädi (Ülle Lichtfeldt)? Palju neil üldse on vabadusega asja? Kas huvitab neid selle noormehe ihkamine?

EB: Võib-olla on kaks meest poisi väljamõeldised ja hoiavad teda ennast oma mõtete ja hirmude vangis. Poiss on iseenda vang.

PP: Pakun teise variandi. Kõik laval näidatav toimub ekraaninaise peas. Kõigepealt jõuab meieni väljamõeldis. Alles siis mõtleja. Aga see ei pruugi nii olla.

EB: Arvan, et keiser on tegelikkuses krõhvastuv naiseikoon ja tema jälgib poisi mõistuses toimuvat mängu. Elu kui mäng! Kogu sündmuste kulg rajaneb teineteise mõjutamisel ja proovilepanemisel.

PP: Täpselt! Vabadus on üldse väga naiselik asi. Kui peaksin mõistele “vabadus” inimkuju andma, oleks vabadus naine. Ühes stseenis nimetavad taskulambistatud mehed (Kask ja Rästas) ekraaninaist maailma viimaseks naiseks. Vahest vabadus ongi seda?

EB: Tekib küsimus, milline on maailma viimane naine? Kas tõesti üks ekraaninaine võiks olla viimane leedi? Millegipärast ei tahtnud üks meestest (Erni Kask) seda viimast erilist naist ellu jätta. Olles arvamusel, et kõige viimane tuleb hävitada.

PP: Lavateoses on põhiline ootamine. Tegevuspaigaks enamiku ajast ooteruum. Läbi selle ruumi pääseb keisri juurde. Või hoopis geisri juurde? Kavaleht nimetab Krossi Grossiks (kas viide suurärimees Olegile?). Miks mitte keisrist geiser teha?

EB: Keisri juurde saamiseks peab olema tubli. Väljavõte kavalehelt: “(Tõnis Niinemets essee “Kuningas ära tee seda”). Pista näpp ninna. Võta välja. Liiguta teist. Kõhuli. Üles. Hüppa kohapeal. Tubli.” Pikale ootamisele järgneb keisri juurde pääsemine. Vabaduse uks avaneb ja “keisri” nimesilt võetakse ukselt maha. Tüki muutis meeliköitvaks suur vabadusejanu, mis on inimkonda pidevalt liikuma tõuganud.

PP: Kaks meest, noodsamad, kellele vabadus varem põrmugi korda ei läinud, astuvad nüüd uksest õuevabadusse. Kolmas, vabaduseihaleja, jääb vanglasse. Iseasi, et ka avatud ustega vangla on vabadus. Eriti, kui seal naisi on. Kas või kujuteldavaid.

EB: Ei saa sest vabaduse asjast asja vähemalt selle poisi puhul.

PP: Räägime veidike lavastaja- ja näitlejatööst. Kogu teatrisündmuse taga seisab tagasihoidlik noormees Vallo Kirs. (Vihje neile, kellele see nimi tundmatuks jääb: tema oligi “Klassi” Kaspar.)

EB: Eeva rolli mängiv Mirjam Mesak on tuntud samuti filmist “Klass” ja telesaatest “Laulukarussell”. Võõraks ei jää ka tema suurepärane klaverimäng.

PP: Tõnis Niinemets on kooliteatristaar. Lichtfeldt, Kask ja Rästas Rakvere teatri püsivaatajale tutvustamist ei vaja.

EB: Näitlejad kasutasid kogu lava võimalusi maksimaalselt.

PP: Ma tsipake iriseks. Tead ju mind. Hetkiti häiris mängustiilide vahe Kase ja Rästa ning Mesaku ja Niinemetsa vahel. Esimene paar mängis teatraalsemalt, professionaalsemalt, teine siiramalt, loomulikumalt, vahenditumalt. Aga üldiselt oli tegemist filigraanse teatriteosega. Heli-, lavakujundus, kõik oli täpselt paigas.

EB: Arvan, et etenduse mängupaigaks olev kolakamber oli sobilik, sest näitlejate ja vaatajate vaheline silmside oli tajutav. Suurel laval mängitavana ei tunduks see nii efektne.

Elina Bandurina, Priit Põldma

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 0