(Pro)peller pööritab rahvast

Ajaks, mil Propa lavale tuleb, on ärksamad pealtvaatajad juba tükk aega püüne ees oma kangelasi oodanud. Sealt nad tulevad: kolm Peetrit (Volk, Määrits, Malkov), kaks Vartsi, Priit Kuulberg ja Riho Sibul.

Nende esinemine oli ärevat ootamist väärt: Propelleri “klassikaline” repertuaar on veerand sajandit oma põrunud huumori ja (enese)irooniaga olnud jäägitult populaarne. Samasse väravasse läheb ka uus lugu „Tahan teha Tiinat”. Kuid massiivsemate kitarrisaundidega.

“Veel ühe Linda” eel nõutakse lavale nimikangelast. Linda leidubki rahva seas ning publiku ergutuskoori saatel nõustub ta lavalegi ronima. Loo ajal näeme Volgi ja Linda tantsunumbrit.

Kuigi Volk on Propa vokalist, ei pelga ta ka instrumentaallahinguid. Esiotsa duellis Sibulaga - Volgi jalutuskepp sobib luhvtkitarriks! Seejärel lööb ta sarved kokku flöödi-Malkoviga ning ohoo! - kepist saab flöötki.

“Talvelaulu” ja eriti “Punkrit” laulab lavaesine nagu üks mees kaasa. Paganama geniaalne laul: “See on meie punker! See on meie puunkeer!”

Lood vahelduvad Volkonski aasimistega. Küll on Malkov oma mütsi Savisaarelt tuuri pannud, küll on bassimees Kuulbergiga häda, et too muud kui „Isa, pane uisk alla” öelda ei mõika. Sekka “sündsat” luulet. Teiste hulgas saavad Volgi jutus oma osa rokisaurused Nazareth ja Jethro Tull.

Kas veerandsajandine Propa pole ehk isegi paras saurus? Parim vastus tuleb nende endi suust - kava viimane pala, legendaarne Karuksi vangitorni lugu lõpeb, nagu peab: „...võta kas või seitse meie lolli nalja, sest me oleme ikkagi vabariigi parim punt!” Ainult Malkov on Volgi sõnutsi jätkuvalt nõme, sest ta kannab Savisaare mütsi.

Metamorfoos. Sibul vahetab nokatsi fraki vastu. Propelleri hooletu teravmeelsus vaibub, Ultima Thule pingeline käre rokk võtab maad. Kummastaval moel sobivad kaks stiili sel õhtul suurepäraselt kokku.

Thule lauludes on tihtilugu kanged mõtted, nende iroonia või kriitika kuulajaid ei kohuta. See ongi rock’n’roll! Publik hüpleb, tammub, kõigub ja keerleb lava ees. Vanad ja noored. Minu taga rokib üks mees karguga, kõrval löövad kaks neidu ennastunustavalt tantsu.

Thulegi puhul on põhirõhk vanal materjalil, sekka mängitakse ka uuemat musa. Kuigi ultimathulelikult sõnamängiv, meenutab “Tahaks jääda iseendaks” ka Riho Sibula sooloplaatide helikeelt.

Loomulikult on Thule kavas pala, mida ma ise (ja küllap oli minutaolisi rohkemgi) kõige rohkem ootan - “Lennelda priiks”. On sümboolne, et Rakvere poisi Ott Arderi sõnadele kirjutatud meistritöö siin kajab. “Viibib hommikune post, kohvgi voodis ümber läeb ” Tunne, mida need read tekitavad, on alati sisemust õõnsaks võttev.

Ja “Lennelda...” kitarrisoolo on jätkuvalt üks pöörasemaid eesti rokis.

Jahemeele hingetõmme

Thule viimane lugu suubub improvisatsiooniks. Sibula ja Vilpuu kitarrikäekirjad, Põllu klahvpillimustrid, Vaigla särtsakas bass ja Toomas Rulli löökriistamäng saavad kõik kordamööda ja korraga esile tõusta. Niimoodi - pikkamisi, instrumentaalselt - loovad nad õhtu kõige ekspressiivsemad hetked. Sõnu pole vaja, jahemeelne ugrirokk lubab endale vabal käigul värskendavat hingetõmmet.

Tundub, et päeval sai taevast ilmaasjata silmitsetud. Kogu tuuri jooksul kehtinud sajuse-päeva-sumeda-õhtu-seaduspära jäi kehtima.

Vägevad tuuled vaikivad. Seks korraks.

Kalle Paas

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4.43