Tore, et puudega inimesed ise selle jaoks palju teevad, et neid märgataks, nagu näiteks Eesti Liikumispuudega Inimeste Liidu ja linna koostöös valminud liikumisvabadusportaal. Et nad ei oota, et kõik ette ja taha ära tehtaks. Seda ei saa sageli öelda nende kohta, kes tavaarusaama järgi tervete ja tavaliste inimeste hulka kuuluvad.

Arusaadav, et väga paljud meie ehitised on vanad ja neis puuduvad võimalused. Seega on ehk kohatu võrrelda neid hoonetega Saksamaal või mõnes muus riigis, kus mitte ainult võimalused, vaid ka inimeste teadlikkus ja suhtumine on teistsugused. Ja kus juba hoonet projekteerides on sisse arvestatud võimalused liikumispuudega inimestele.

Leidub neidki, kes teevad näo, et puudega inimesi ei ole olemas, ega näe neid meelsasti avalikkuse ees. Arvatakse sedagi, et puudega inimene ei saa olla tänapäeval edukas. Tihtipeale on see suhtumine kaasa saadud eelmisest ühiskonnast.

Omaette tuleks rääkida puudega inimeste sotsiaaltoetustest, mis on nii väikesed, et nende summade maksmine riigi poolt on tegelikult inimese alavääristamine.

Lõppkokkuvõttes on puudega inimesed tänases Eestis määratud enamasti ikka oma lähedaste hoole alla ning nende käekäik ja elukvaliteet sõltuvad põhiliselt sellest, kuidas omaksed nendesse suhtuvad või millised rahalised võimalused neil on.

See, et endast ükskõik mis moel nõrgematest sageli ei hoolita, pole saladus. Hoolimatus kaasinimese vastu räägib väga palju inimese enda kohta, inimlikkuse puudumisest. Aga just inimlikkus on see, mis teeb inimesest inimese.

Järelikult on need, kes suhtuvad puudega inimeste muredesse ükskõikselt, samuti puudega. Ja väga olulisega.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 5