Tamsalulane Tiit Kiiver hoiab möödunud sajandil Haljalas pruulitud pilsneri tüüpi heledat Toolse õlut kui Lääne-Virumaa õllemeistrite õnnestunud loomingut. Foto: Raivo Raigna

Kuidas maitses õlu, mille säilivusaeg möödus 1999. aasta aprillis?

Tänan küsimast. Maitse oli meeldiv. Õlu nagu õlu ikka. Mingit kõrvalmekki ei tundnud. Jõin ära pooleliitrise pudeli Haljalas Viru õlletehases 1999. aastal villitud Toolse õlut. Tegemist oli heleda pilsneri tüüpi õllega, mille alkoholisisaldus maksimaalselt 4,7 massiprotsenti. Ja nagu näha, olen elu ja tervise juures.

Kuidas see kümme aastat vana õlu teie kätte üldse sattus?

Hakkan esmalt peale sellest, et minu kodumaja keldrisse ehitasime kunagi kaheksakümnendatel koos teiste majaelanikega sauna. Laupäeviti ja pühapäeviti käisime seal saunamõnusid nautimas.

Saunas käimise juurde kuulub ka õllekultuur. Lisan kohe, et ma pole suur õllejooja, aga pärast saunaõhtut meeldib pudel või kaks märjukest karastuseks juua. Ei pea ju alati minema poodi selle ühe või kahe pudeli pärast. Jutud käisid, et Haljalast saab osta kohe kastiviisi. Käisime kunagi Haljala õlletehases kohal ja tegime kaupa. Asi õnnestus. Otsustasime oma saunanautijate sõpruskonnaga, et ostame korraga tükiks ajaks märjukest valmis.

Mis edasi sai?

Ostsime korraga kasti või paar ära. Hoidsin õllekaste oma keldris. Saunapäeval võtsime sealt mõned pudelid kaasa. Ja siis ühel heal päeval, kui käe kasti õllepudelite järele sirutasin, tundus, et järjekordne kast on tühi. Põhjalikult ma tookord ilmselt kasti ei uurinud ja asi jäi sinnapaika.

Tänavu suvel hakkasin keldris ümberkorraldusi tegema ning tühje õllekaste tõstma. Ja ennäe imet! Kõige alumisest õllekastist leidsin kaks pudelit Toolse õlut, niisuguses klaastaaras, millesse seda õlut enam ammugi ei villita.

Hakkasin siis pudeleid lähemalt uurima ja selgus, et tegemist oli möödunud sajandist pärit õllega. Kesvamärjukese “parim enne” oli 1999. aasta aprillis.

Kuidas tekkis ahvatlus õlut mekkida?

Vaatasin pudeleid vastu valgust. Mingit setet polnud. Kork ilusti peal, roosteta ja polnud punnis. Huvi pärast võtsin ühel pudelil korgi pealt ära ja proovisin. Täitsa õlu nagu õlu. Sai siis terve pudel ära rüübatud. Ja olgugi et tervisekaitse seda eksperimenti ilmselt heaks ei kiida, ei teinud see õlu minu tervisele vähematki halba.

Milline on keldris temperatuur?

Arvan, et talvel alla viie-kuue soojakraadi ei lange. Suvel on kindlasti sooja üle kümne pügala. Nii see õlu seal pruukimiskõlbulikuna säilis.

Mis sai teisest pudelist?

Otsustasin seda õllepudelit kui uunikumi hoida. Kümne aasta vanuseid konjakeid ja veine leidub ikka baarikappides. Aga pole kuulnud, et kellelgi nii eakat õlut on säilinud.

See on kui tõestus Virumaa õllemeistrite õnnestunud loomingust. Möödunud sajandist pärit Toolse õlle pudelil on peal kirjad: “Meistrid pruulivad, asjatundjad joovad”, “Hele pilsneri tüüpi õlu, mis on pruulitud kogenud õllemeistrite hoolsa pilgu all valitud linnastest ja humalatest”. Kirjutatu peab paika. Ja selliste Eesti õllemeistrite vastu tekib lugupidamine.

Mida arvate õllejoomisest ja -joojatest?

See sõltub juba konkreetsest joojast. Millise kangusega õlut ta joob ja kui suurtes kogustes seda pruugib. Huvi pärast olen ostnud ka importõlut. Purgid on ilusad ja kirevad. Kutsuvad ostma. Kallad õlle kannu ja maitsed. Mõni on selline, et minu arvamust mööda ei saa seda õlleks nimetada.

Õllemeistri kommentaar

ASi Viru Õlu tootmisjuhi Jaak Mälgu kommentaar:

“Seda on meeldiv kuulda, et õlu on nii kaua säilinud ja ka joodav on. Samas pole ka väga imestada, sest õlle kõige suuremad vaenlased on hapnik ja päikesevalgus. Kui pudel seisis keldris ühtlasel temperatuuril ning kork oli korralikult peal, siis võib õlu nii kaua säilida küll, ja kauemgi veel. Ma arvan, et selle õllega ei juhtu keldris pimedas isegi 15 aasta pärast midagi. Natuke paneb imestama, et isegi sadet polnud tekkinud. Kuid elu on täis üllatusi ka õllemaailmas. Viru Õlu pole ise nii pikka säilivustesti teinud.”

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 5