Nüüd, heakskiitmise künnisel, tekib paratamatult küsimus, kui palju Eesti rahvas teab Lissaboni lepingust ehk reformilepingust ja selle erinevusest 2005. a Prantsuse ja Hollandi valijate poolt tagasi lükatud põhiseaduslepingust.

Vähe kajastamist

Vaieldamatult on möödunud aasta 13. detsembril Euroopa Liidu liidrite allkirjastatud Lissaboni lepingu näol tegemist olulise sammuga Euroopa Liidu arengus, sihiga muuta EL ühtsemaks ning kodanikulähedasemaks. Seda muu hulgas tänu nii Euroopa Parlamendi kui ELi ainukese rahva valitud institutsiooni kasvavale rollile liidu otsustusprotsessis kui ka liikmesriikide parlamentide suurenevatele võimalustele osaleda Euroopa Liidu otsuste ettevalmistamisel.

Jääb arusaamatuks, miks meie kõigi tulevikku puudutav teema on avalikkuses nii vähe kajastamist leidnud või miks ei ole valitsus astunud samme, avamaks lepingu sisu ning tõstmaks avalikkuse teadlikkust.

Hoolimata asjaolust, et Euroopa Parlament ja Euroopa Ülemkogu on väljendanud selget tahet, et ratifitseerimisprotsessi kestel teeksid ELi institutsioonid ja rahvusriikide ametiasutused võimalikult suuri pingutusi, et teavitada Euroopa kodanikke selgelt ja objektiivselt Lissaboni lepingu sisust, saab Eestis seni tehtud teavitustööd pidada kesiseks.

Ei saa eitada, eelmise aasta lõpul, mil reformileping allkirjastati, ilmus ajakirjanduses vastava sisuga kirjutisi, paraku oli aga enamasti tegu kokkuvõtlike lühiuudistega. Olen seisukohal, et avalikkuse teadlikkuse suurendamiseks on vaja ulatuslikku, süsteemselt edastatud informatsiooni, mis võimaldaks meil kõigil aktiivselt kujundada objektiivseid hinnanguid antud teema kohta.

Demokraatlikus ühiskonnas on inimestel õigus teada, mis toimub. Ausalt, ilma ilustamata, aga ka ilma hirmutamata. Inimene peab mõistma, mida selle informatsiooniga peale hakata ja kuidas selle teadmisega elada, samuti milliseid valikuid selle teadmise põhjal langetada.

“Me ei ühenda mitte riike, vaid inimesi,” ütles Euroopa integratsiooni isa Jean Monnet 1952. aastal. Informeerimine, konsulteerimine ja aktiivne osalemine muudab riigi tegevuse läbipaistvamaks ja elanikele arusaadavamaks.

Tugevnenud sidemed kodanikega loovad aluse ja julgustavad ühiskonnaliikmeid aktiivsusele, toetades nende osalemist avalikus sfääris - osalemisel poliitilistes debattides, valimistel ja kodanikuühenduste tegevuses. See kõik viib omakorda demokraatia tugevnemisele.

Riigijuhtide jõupingutused informeerida, konsulteerida ja kaasata kodanikke avalikku ellu ei asenda esindusdemokraatiat ega püüagi seda teha. Vastupidi - sellised meetmed täiendavad ja tugevdavad demokraatiat kui tervikut. Ühiskonnale on kasulik elanikkonna kõrge poliitiline kultuur, mille nurgakiviks on inimeste teadlikkus ning laialdane informeeritus oma õigustest ja kohustustest.

Ankur on hiivatud

Leppides kokku kaht peamist ELi lepingut muutvas Lissaboni lepingus, hiivas Euroopa ankru ja alustas pärast pikemat tuulevaikust, kui mitte öelda kriisi, taas täispurjes sõitu. Tänu institutsioonide ja hääletusreeglite põhjalikule uuendamisele peaksid olema hajutatud kahtlused laiendatud liidu tegutsemisvõimes.

Kallutatust ei ole ei suurte ega väikeste liikmesriikide suunas. Saavutatud on parim tasakaal. Ja ega ühele või teisele poolele kallutatus, olgu siis suurte või väikeste riikide suunas, poleks perspektiivis kellelegi positiivset tulemust andnudki.

On ju selge, et kui teised su riigile pidevalt “ära teevad” ei hoia miski seal edasi liikmeks olemast. Sellise olukorra tekkimist ei soovi aga ükski tänasest 27 liikmest.

Tervikuna on Lissaboni leping kehtivate lepingute märkimisväärne edasiarendus, millega antakse ELile suurem demokraatlik vastutus ja tõhustatakse otsuste tegemist, samuti tugevdatakse ELi kodanike õigusi liidu suhtes. Kaob senine sammaste struktuur ja ühes sellega Euroopa Ühenduse mõiste, edaspidi räägitakse vaid Euroopa Liidust.

On äärmiselt tervitatav, et uus leping sätestab konkreetsemalt eri osaliste pädevused. Selgelt eristatakse liidu pädevused liikmesriikide suhtes, lähtudes põhimõttest, et kõik need pädevused, mida aluslepingutega ei anta liidule, kuuluvad liikmesriikidele.

Lisaks tuuakse Lissaboni lepingus välja kohustus austada “liikmesriikide rahvuslikku identiteeti” ning sätestatakse selgesõnaliselt liitu kuulumise vabatahtlikkus ja võimalus soovi korral EList välja astuda. Usun, et reformileping pakub piisavalt tagatisi selleks, et Euroopa Liit ei muutuks kõikvõimsaks tsentraliseeritud üliriigiks.

Tervikliku ülevaate Lissaboni lepingust leiate: http://europa.eu/lisbon_treaty/index_et.htm

Siiri Oviir, Euroopa Parlamendi saadik

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 0