Rakvere Haigla sünnitusosakonna juhataja Katrin Truupõld (keskel) ja vanemämmaemand Helle Kullerkupp uurivad loote ja ema jälgimise monitoriga varsti emaks saava Tiina Murumägi tervist ja teevad kindlaks, kuidas läheb emaüsas beebil. Foto: Tairo Lutter

Kui Tallinna ja Tartu sünnitusosakonnad kirjutavad oma sünnitajad tavaliselt teisel päeval koju, siis Rakvere haiglas on emadel võimalik viibida kuni viis päeva, kuid enamasti soovitakse minna koju 3. - 4. päeval.

See aeg on oluline kohanemaks uue eluülesandega ja vastutusega, kuni ema on õppinud imetama ja lapse eest hoolitsema ning vastsündinu õppinud imema.

Kolmandal päeval algavad mured

Probleemid algavad ema jaoks kolmandal sünnitusjärgsel päeval, kui tekib piimapais, rinnad on kivikõvad ja laps ei saa hästi imeda. Piimapaisu korral on ainukeseks lahendajaks siiski laps - rinda ei ole vaja pumbata, kompressitada ega masseerida, sest laps, kes piima välja imeb, lahendab selle probleemi ja saab piima “voolama” ning edaspidi hakkab piim rahulikumalt ja parajas koguses tekkima.

Nüüdisaegne seisukoht on, et vähemalt aastaseni peab laps saama rinnapiima, alates poolest aastast hakkab ta saama lisatoitu. Esimesed kuus kuud on lapse jaoks vajalik ainult rinnapiim, kuigi poeriiulid on kirevaid purke täis, oleks mõistlik neist loobuda - küll laps jõuab neid edaspidi süüa.

Vaid ema rinnapiimast saab beebi vajalikke antikehasid (kaitsekehasid) ja immuunoglobuliini. Laps võib rahulikult aeg-ajalt käia rinnal kuni kolmanda eluaastani - see ei ole tema jaoks mitte toit, vaid lisaks antikehadele saab ta sealt ka turvatunnet.

Mingil juhul ei tohi anda vastsündinutele lehmapiima ega mannakörti, mis põhjustab seedehäireid, allergiat, ülekaalu ja rahhiiti ning ei soovita ka amme (rinnapiima doonorema), nagu aastasadade eest, sest koevedelikuga antakse edasi HIV jt viirused. Spetsiifilised antikehad, mis lapsele sobivad, on ainult oma ema piimas.

Esimene kuu on kõige tähtsam

Esimene kuu kulub naisel kohanemiseks ja oma lapse tundma õppimiseks. Lapsel kujuneb sel perioodil välja rezhiim ja ema õpib oma lapsest aru saama ning vastavalt sellele reageerima.

Lapse toitmissagedusel on vaid üks reegel - nõudmiseni. Kui laps nõuab, tuleb talle rinda anda. Lapse rinnale panek ei ole ainult toit, see on ka jook, rahunemine, kindlustunne ja lähedusvajadus. Kunagi ei saa last liiga palju sülle võtta, ühtegi last ei saa liiga ära hellitada. Armastust ei ole kunagi liiast. Tähelepanelikud, usaldavad ja hellad mehed-naised kasvatavad läbi helluse armastust täis lapsepõlve.

Ma ei soovita koju valmis osta lutipudelit, sest niipea kui tekib väike probleem rinnaga toitmisel, haarab käsi kergesti lutipudeli järele. Edaspidi võib laps olla rinda imedes rahutu, sest tal tuleb toidu kätte saamiseks rohkem vaeva näha. Vastsündinu ei ole rumal - milleks vaeva näha, kui saab kergemalt. Aga rinnapiim on lapse jaoks siiski parim ja kui on vajadus lapsele lisatoitu anda, siis tehakse seda lusikast või tassist toites.

Imikut ei tohiks emast ööseks eralda, olgu pealegi olemas ilus ja värskelt remonditud lastetuba. Kõige parem on võtta imik enda juurde voodisse - nõnda on ema palju rahulikum, ei pea tõusma iga lapse hääle ja liigutuse peale ning saab lapsele kohe rinda anda. Hiljem harjub laps juba ise rinda üles leidma ja öine uni on mõlemal vähem häiritud.

Sünnitusjärgne depressioon vajab rääkimist

Kui ema on magamata ja närviline, lähevad tema stressihormoonid rinnapiimaga lapsele. Kuni lapse aastaseks saamiseni ei pruugi olla naise maailmas kohta mehele. Hea ja hoolitsev ema lihtsalt kulutab ennast ära lapse eest hoolitsedes. Seda peab mees teadvustama, leppima ja oma last ning tema ema abistama.

Sel perioodil on väga oluline, et naine ja mees omavahel räägiksid rõõmudest-muredest, tekkinud probleemidest ja pingetest. Eesti inimesele on rääkimine vaevaline. “Mina tunnen ”, “Mina arvan ” on lihtsad laused, millega saab arusaamatusi vältida ja asju kokku leppida, kummalgi poolel pole vaja olla selgeltnägija, märter ega teist süüdistada.

Oma probleemiga üksi jäänud ema, kes ei julge või ei taha end avada, võib muutuda närviliseks, agressiivseks, raputada last ja karjuda ta peale. Sel juhul peaks teda kindlasti veenma psühholoogi poole pöörduma, sest sellest staadiumist on väga raske üksi või ainult abikaasaga rääkides välja tulla.

Kahjuks on viimastel aastatel olnud Eestis neid näiteid, kus sünnitusjärgne naine ei ole saanud sel perioodil tuge ja mõistmist, pingetele ja probleemidele lahendust, vaid väljapääsu nägemata teinud suitsiidi.

Küsi julgelt ämmaemandalt nõu

Sünnitusjärgsed probleemid tekivad naise organismis 5. - 14. päeval. See on aeg, kus naine vajab nõu ja abi. Eesti ämmaemandate ühing taotleb pikemat aega haigekassalt ämmaemandate patronaazhi teenuse loomist, kus ämmaemand läheb pärast sünnitust emale ja vastsündinule koduvisiiti, et märgata meediku pilguga hoolduse ja tervise probleeme, anda nõu ja julgustada. Ta näeb ema ja last kui tervikut. Praegu on vaid naisel endal võimalik tulla ämmaemanda juurde sünnitusjärgsele nõustamisele.

Rakvere haiglas töötab 13 ämmaemandat, kes kõik on kogenud ja aastaid töötanud spetsialistid. Ämmaemand jälgib rasedust, võtab vastu sünnituse, hooldab sünnitusjärgset naist ja vastsündinut.

Rinnalapsega ema võib alati ämmaemanda juurde tulla tagasi, küsida nõu nii rinnaga toitmise, vastsündinu eest hoolitsemise, kui ka hügieeni kohta ja lihtsalt rääkida tekkinud muredest.

Paljudest emaka- ja rinnapõletikest saaks kergema vaevaga jagu, kui sellele õigel ajal tähelepanu pöörata, ka seda oskab ämmaemand märgata.

Sünnitusjärgsed rasestumisvõimalused

Rinnapiima tekkimist tagav hormoon prolaktiin pärsib munasarja stimuleeriva hormooni tootmist; need hormoonid on aga omavahel konkurentsis ja niipea kui ühe tase langeb, tuleb teine asemele.

Kui naine toidab sajaprotsendiliselt last rinnaga ja ka öösel vähemalt kolm korda, siis ta üldjuhul ei rasestu, niipea kui ta hakkab last harvemini toitma või lisatoitu andma, muutub hormoonide tasakaal ja munasarjad alustavad tööd, mille tulemuseks on ovulatsioon ning tekib rasestumisvõimalus.

Vähemalt aasta peaks naine andma oma organismile taastumiseks aega, et järgmisele lapsele mõelda. Et see nii oleks, tuleks kasutada rinnaga toitmise ajal selleks mõeldud hormoontablette, kondoomi, tupekuulikesi või -pastat.

Helle Kullerkupp, AS-i Rakvere Haigla vanemämmaemand

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4.2