Kõigest 20 aastat tagasi oleneski pea kõik Moskvast ja sealsest poliitbüroost. Sealt määrati Eesti kui sovetprovintsi majanduse areng, otsustati uute kaevanduste rajamine, tööjõu sissevedu, välisvaluuta ressursi suurus.

Kuid küsimus osutab sageli ka suurenevale võõrandumisele Tallinnast, sest ligipääs pealinnas asuvatele otsustajatele ning nendelt mõtteka reageerimise saavutamine on nii mõnigi kord raskem kui toetuse leidmine Brüsselist.

Eelarvamuslik hoiak on ka Brüsseli suhtes kogu Euroopas laialt levinud. Üks põhjusi on vägagi inimlik: kõike, mis ühes liikmesriigis kordaläinuks võib pidada, kipub valitsus mõistagi enda arvele kandma. Kuid kui midagi äpardub või takerdub, siis on hõlpsam näidata näpuga Brüsselile, et meie siin teeksime küll, aga need eurobürokraadid seal takistavad.

Asjatundjate arvates aitab säärane hoiak kaasa sellele, et märgatav osa 570 miljonist kodanikust tajub Euroopa Liitu eelkõige kui jäiga bürokraatiaga tohutut võimukeskust.

Selline arusaam ei pea õnneks paika. Et Euroopa rahaga ehitatakse maanteid, tervendatakse keskkonda, renoveeritakse spordisaale ja rahvamaju, toetatakse põlluharijaid ja kodanikualgatusi, kogeb niihästi Venevere kui Rakvere elanik.

Koostööks ühinenud Euroopa üks aluspõhimõtteid on solidaarsus. See tähendab nõrgemate abistamist, arengutasemete ühtlustamise pikaajalist strateegiat. Struktuurifondide summad, mida Eesti uue liikmesriigina kasutab aastast 2007, on solidaarsuse konkreetne väljund. See pole heategevus, vaid toimib tegelikult kõigi liikmete huvides.

Teine kainestav argument Brüsseli väidetava kõikvõimsuse suhtes on, et Euroopa bürokraatia käsutuses on 1% liikmesriikide rahvatulust. Kui see arv ei avalda muljet, siis vaadakem olukorda teisest otsast: 99% tuludest jääb liikmesriikidele enestele. See 99% jaotatakse ja kasutatakse nende endi valitsuse ja omavalitsuste otsuste alusel. Nii et Tallinn ei ole lähemal kui Brüssel ainult geograafiliselt, vaid ka tähtsuse poolest.

Euroopa Liidu keskuses Brüsselis kehtestatakse paljud ühisreeglid ja -suunad. Mõni neist on nagu ikka vaieldav. Siin aitab edaspidi suuremat selgust tuua lähimuspõhimõte, mille pakkus välja Euroopa Tulevikukonvent ja mis moodustab osa uuest Lissaboni reformilepingust. See tähendab, et asjade üle peab otsustama põhimõtteliselt kodanikule lähimal tasandil, milleks on omavalitsus või siis liikmesriigi valitsus. Euroopa Komisjoni kohustus on tegeleda ühenduse üldise strateegia ja programmidega.

Nii või teisiti, et Eesti areng kulgeks paremini ja õiglasemalt, selle eest vastutab Tallinn, mitte Brüssel. Me ise otsustame Toompeal või Lääne-Virumaal, kuidas Euroopa fonde kasutada, kui mõttekalt, kui tõhusalt, kui tasakaalustatult, kui pikas perspektiivis. Seetõttu on ülim aeg keskenduda mitme praktilise probleemi lahendamisele.

Näiteks Euroopa fondide tulevikule, nende sihiteadlikule kasutamisele maapiirkondades elamisväärsete tingimuste loomiseks, pikaajalise regionaalstrateegia loomisele ning haldusreformile.

Nende üle peaksime otsustama koos, võimalikult laia koosmeele alusel. Just sellise koosmeele saavutamine, mis ületab erakondlikkuse, tähendab Eesti rahvuslike huvide edendamist tegelikkuses. Teisisõnu - Euroopa Liit pakub vahendid ja reeglid solidaarsusest tulenevate võimaluste kasutamiseks. Eestil on aga otsustav sõna öelda selle kohta, kuidas ELi võimalusi kõige tõhusamalt ja otstarbekamalt ära kasutada.

Euroopa fondide tulevik? Kui kauaks saame planeerida läinud aastal avanenud struktuurifondide vahendite kasutamist? Meie tublid euroametnikud prognoosivad juba praegu, et aastaks 2014 jõuab Eesti rahvatulu tänu ühtekuuluvusraha tõhusale toimele tasemele, mis ületab 75% ELi keskmist. Sel juhul ei kvalifitseeru tubli Eesti kuue-seitsme aasta pärast enam EL abirahale senises ulatuses. Kas see tähendab 2014. aastal mullu alanud seitsme rammusa aasta lõppu? Kuidas kavatseme jätkata aastast 2015?

Eesti ametnike avameelsus kõlab Euroopa areenil värskendavalt. Kuid tuleb mõelda ka sellele, et Brüsseli asjatundjad võivad meie rahuloluavaldusi Eesti seniste, enne majanduslangust saavutatud edusammude üle hakata aluseks võtma järgmise rahastamisperioodi planeerimisel. Kas oskame siin õigeaegselt reageerida?

Minu neljaaastase kogemuse põhjal pole ELis keegi naljalt loobunud juba saadavast rahast. Näen, kuidas vanemad riigid seisavad küünte ja hammastega oma toetuste säilitamise eest. Kauged ülemeremaad (endised kolooniad) Atlandi ja India ookeanis ning Kariibi meres on endale välja võidelnud erisoodustused, mida alles äsja otsustati mitte ainult jätkata, vaid isegi suurendada. Värvikas näide - Madeira saar saavutas õiguse kohapeal toodetud õllelt vähem aktsiisi võtta, soodustamaks selle püsimist konkurentsis. Kuid kas erisoodustusi vajavad ülemereterritooriumid paiknevad tõesti üksnes Prantsusmaa, Hispaania või Portugali haldusalal? Mulle tundub, et Ruhnu saar oleks Eestile see, mis Madeira Portugalile. Kas võime kindlad olla, et oleme teinud kõik oma saarte ja hõredalt asustatud territooriumide heaks?

Eesti maaelu ja regionaalne areng vajavad pikaajalist arengustrateegiat, mida ei asenda paariaastased koalitsioonilepingud. Asjaolu, et koalitsioonid vahelduvad, tähendab ka seda, et praktiliselt kõik erakonnad on võimul olnud. Seega ei pääse ükski poliitiline jõud vastutusest pikaajalise tulevikupoliitika kujundamisel, mis kavandaks abinõud parimate tingimuste loomiseks maal.

Sellega seostub vahetult rahvusliku kokkuleppe saavutamine, et lõpuks ellu viia poolele teele ripakile jäetud haldusreform. Soome kasutas ära euroliitu astumise, et niisugune reform teoks teha. Seal andis just suurte omavalitsusüksuste loomine võimaluse hakata otsustama kohapeale, kus toimub ka ELi raha jaotamine. Elujõuliste omavalitsuste loomine haldusreformiga on vajadus, mida Eestis pole kuhugi edasi lükata. Sellele osutab kogu Euroopa kogemus.

Lõpetuseks. Tallinna või Brüsseli kaugus või lähedus sõltub suuresti sellest, kui iseteadlikud, algatus- ja vastutusvõimelised oleme Veneveres või Rakveres. Loomulikult läheb meil vaja Tallinna ja Brüsseli toetust.

Kuid samas ei asenda miski vabatahtlikku kodanikualgatust ning omavahelist koostööd. Prügi, mida pillutakse maanteede äärde või jäetakse metsadesse, ei tule Tallinnast ega Brüsselist. See on meie oma häbi ja vastutus. Liiklushuligaanid, joodikud, moraalivabad sahkerdajad, mina-üle-kõige-veendumusega rahmeldajad, õnnetustes hukkunud elujõulised inimesed - kõik see pole importkaup, vaid eestimaine produkt. Eesti olmekultuuri ja moraali saab tõsta, sõbralikkust ja avatust edendada üksnes lähimuspõhimõtte alusel. Euroopa ei ole kusagil “seal”, teda luuakse meie enda elukohas. Meie kodus. Euroopa oma väärtuste ja kultuuriga kasvab igaühes meist. Kui me nende väärtuste kasvu soodustame, kasvavad Venevere ja Rakvere vägevamaks Tallinnast ja Brüsselist.

Tunne Kelam, Euroopa Parlamendi saadik

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 5