Meeneid leidub vallati väga erinevas mahus ja originaalsusega valik kuigivõrd ei hiilga.

Jõukust ei häbene Kunda, kus särke-mütse valikuks, lisaks liiva- ja lauakell, kopsakas visiitkaartide album, kruusist-pastakatest rääkimata, tagatippu sõbralaada võtmehoidja. Teise äärde kuuluvad vallad, kellel on ette näidata pastakas ja paar postkaarti.

Tavalisemateks meeneteks ongi kujunenud postkaardid-voldikud, brošüürid kohalike vaatamisväärsuste kohta, pastakad ja kruusid, arvukamalt esineb ka T-särke ja nokkmütse.

Meenete soliidne kaskaad

Sõsarvallad Vinni ja Sõmeru kingivad ühte nägu taskukalkulaatoreid, kumbki oma logoga. Sõmeru valla trump on Sõmeru ja sõprusvaldade lastejoonistuste kalender.

Kadrina vald promob end videofilmiga “Suur väikeses”, Neeruti seltsi üllitiste ja “muu pudi-padiga”. Sel aastal saavad “Aasta tegijad” skulptor Simsoni loodud “Piinaratta koos ristiga”.

Väike-Maarja meenutab end naisekandmise saunalina, liiva- ja lauakella, kalkulaatori ja võtmehoidja, seinakella ja mõõdulindiga.

Haljala vald üllatab sõpru termoskruusiga, aga ka laua- ja mastilipuga. Vapikujulised rinnamärgid on autasustamise ja väärikate meelespidamise tarvis. Kunagist graafilist lehte meenutab postkaart.

Rakvere valla esindusmeeneks on käsimaaliga kaunistatud alus ja vaas. Laekvere vald kingib külalistele Venevere-raamatu või Juhan Rossi põhjaliku teose “Carl Timoleon Neff” või hoopis elutähtsa helkuri.

Tamsalu vald ja Porkuni kant on toonud välja nii oma paekivirikkused kui ka kleepsud. Tamsalu linnal on suveniirideks kohvikruuside ja taldrikute kõrval kuuldavasti ka kaelapaelad. Eliitmeenetena on Tamsalus kasutusel linna tänuraha ja kaunile kodule omistatav seinaplaat. Ja lauavimpel.

Lääne-Viru omavalitsuste liit kingib lauavimpleid ja pastakaid, Lääne-Viru maavalitsus jagab projektijuht Hilje Pakkaneni andmetel “pastakaid ja harilikke pliiatseid, varem kruuse, helkureid, visiitkaardihoidjaid jms”. Trükistest on esinduslikumad “Viru vägevad” ja “Roheline maakond”.

Rakvere linn kinnistab logo ja tunnuslauset “Väge täis” T-särkide ja kruusidega, kingib Odette Kirsi Rakvere-raamatuid. Linnapea Andres Jaadla sõnul on algamas töö uue stiiliraamatu ellurakendamisel.

“Meeneid on erineva hinnaklassiga, olenevalt sündmuse tähtsusest,” võttis meenepoliitika kokku Tamsalu linnapea Toomas Uudeberg.

“Suveniiride jagamisel lähtume vajadusest ja võimalustest,” lisas Tamsalu vallavanem Ain Aasa.

Need tõdemused laienevad üldjoontes kogu Lääne-Virumaale ja küllap kaugemalegi.

Igav, viisakas ja ihaldusväärne

Virumaa Teatajas korraldatud meenete kiirnäitusel avaldasid arvamust ajakirjanikud. Kes igatses T-särki, kes veeretas sõrmede vahel liivakella, kaalus paekivi raskust või katsus saunalina pehmust.

“Mida ka ei vaataks, kõik on nii viisakas ja igav,” kurtis Andry Ervald. “Pole üldse kiiksuga asju ja nalja ei saa. Igal pool ilmas pannakse kildu T-särkide ja kruuside peal, verbaalselt ja visuaalselt.”

“Tundub, et neis vidinais on stiili,” arvas Eevi Kuht, kelle lemmikuks osutusid paekivist suveniirid. “Ikkagi Virumaa ehtne kivi ja korralik töö”.

T-särke ta õigeks suveniiriks ei pidanud, aga tõdes, et on ise neid turismireisidelt kaasa toonud.

“Riietusesemete tegemine on õige lähenemine - kantakse ise või antakse lähikondlasele selga panna. Eriti punane, mis hakkab silma,” märkis Eda Post.

Liivakella-idee leidis tunnustust peaaegu kõigilt. Paljude kiidetud Kunda lauakellal puudub Eda Posti arvates täiusest vaid termomeeter.

“Ninni-nänni kogunemise ja säästliku eluviisi arendamise ajastul võiksid meened omada ka praktilist väärtust,” tähendas Andres Pulver mööndusega, et “väga nunnud olid ka liivakellad”.

Haljala joogitopsile igatsenuks Pulver õllekannu kuju. “Rakvere valla vaagen, kindlasti aga Kadrina imejulla ja Tamsalu paejubinad on kapinurka kogunevad tolmukogujad,” tähendas Pulver.

Eevi Kuhti arvates ei kõlba väga pisikesed vidinad sellepärast, et kaovad kuhugi ära. “Mulle ei meeldi igasugused üksikud reklaamilehed. Liigne maht trükitud pahna ei mahu kotti. Ise kogesin, kui Soomes käisin, ja selline kirjandus peaks olema külalisele arusaadavas keeles,” arutles Eevi Kuht.

“Brošüüridele ja postkaartidele pole mõtet raha raisata, pigem juba korralik raamat või veebisait,” arvas Eda Post. “Vimpliäri on suhteliselt mõttetu. Samamoodi paekivivärk - ilus küll, aga raske ja mis sellega edasi teed.”

“Igasuguseid tarbimis- ja kunstiväärtuseta junne on mul piisavalt,” arvas Rein Sikk, kes ei tahaks ühelgi juhul endale vimplit, küll aga huvituks retrona taaselustatud suurtest ümmargustest plekkmärkidest.

“Kruusid on alati head ja praktilised, aga kus on tavalised praetaldrikud? Seksikat T-särki koos seksika sõnumiga kannab inimene alati häämeelega ja muutub tegelikult valla reklaampostiks,” arvas Sikk. “Saunalina, termoskruus ja lauakell on ka OK.”

Videosse investeerimist kingituse mõttes pidas Sikk kahtlaseks ja märkis Kadrina stiilitust - küll promotakse Kalevipoega, küll piinamise ratast vapilt, küll emakeeleausammast, aga täiesti kasutamata on Amanda Pedriks - Kadrinas elanud Eestimaa kõige raskem inimene.

Väärtus viib vastutuseni

Laekvere helkur, mida vaatlejad pidasid üsna üksmeelselt kõige vahvamaks asjaks, sai kõige kõrgema hinnangu ka käsitööspetsialistilt, Rakvere Mariti käsitööpoe omanikult Silva Rannastelt.

Väga heaks nii ideelt kui ka teostuselt pidas Rannaste Sõmeru valla lastejoonistustega kalendrit.

Brošüüre hindas Rannaste väärt meeneteks, kiitust pälvisid lauakell, seinataldrikud, mida paljud koguvad, ja Porkuni paeasjad. Vimpel kuulub Rannaste sõnul kohustuslikku esindusatribuutikasse.

Kaubanduslikust küljest märkis Rannaste, et turist ostab meelsasti postkaarte või voldikuid, minekut võiks olla ka helkuritel, liivakelladel ja kruusidel.

“Kunda visiitkaardiraamat on väga hea, aga ilmselt kallis,” hindas Rannaste. “Lodumüts on hea, aga nokatsid on ajast ja arust ja võtmehoidja sellisel kujul on ka mõttetu. Termoskruus pole just päris õige suveniir ja kalkulaatoritest ei oska ma midagi arvata.”

Rein Sikk sedastas meenetepildi üldtendentsina, et vallad pole enesele selgeks teinud, mis on nende sõnum, mida ja millisel suveniiril nad öelda tahavad. Ja kas sel peab olema kunstiline või tarbimisväärtus.

“Mõnegi meene puhul pole kumbagi - ja see on juba jura,” resümeeris Sikk. “Seda, et meeneid tehakse valla või linna maksumaksaja raha eest, peab tegija-tellija alati mõtlema. See pole mitte ainult võimalus raisata, vaid ka vastutus.”

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 5