Sass Henno
Mina olin siin

Kirjutab kutt, ise 22-aastane, romaani, saadab võistlusele, paneb ülbelt isikuandmete juurde pangaarve, saab esikoha. Uskumatu?! Tase! Uskumatu tase.

Alles see võistlus oli, nüüd siis raamat väljas, järjed paistmas. Enne, kui lugu pihta hakkab, tuleb lehekülg tunnustust. Kaur Kender kilkab, kuis Henno raamat erineb ülejäänud eesti kirjandusest - et on loetav (mõttetu väide), Priit Hõbemägi kinnitab, et raamat näitab meile seda rasket ja karmi elu, mida me lapsed elavad.

No ei tea. Neid noori inimesi, kes narkost halligi ei pea ja õhtuti üksteisel ööklubides nägu üles tagumas ei käi, on märksa rohkem kui noid teisi. Noid teisi on ka. Ja siin on raamatu suurim pluss. On kuulda nende inimeste häält, kes ise oma elust rääkida ei oska, ei kirjalikus, ei suulises vormis.

Raamat ise on vägivaldne, kohati rõve, haaravalt seikluslik, veidi melanhoolne. Pinge on ja pinget tuleb. Tegelased on värvikad nii oma keele kui ka olemuse poolest. Ainet autor tunneb. Jagab eluks vajalikke oskusi.

Oletame, istud rooli taga, sul on politsei kannul, pääsu pole, aga siiski on. Või tahate teada, kuidas arvuti ja kollase blanketipaberi ja leidliku vaimu abil autoparklates raha teha? Mis viimasesse näitesse puutub, siis nädalaid tagasi käis lehtedest läbi, kuidas analoogilise nipi abil pealinnas Falckile tünga tehti. Vaevalt, et tüngaja Hennot lugenud oli, a mine tea. Siis saaksime rääkida isegi kirjanduse valgustavast mõjust.

Enne lõppu muutub asi tüütavaks ja ühetooniliseks. Enam ei usu. Enam ei viitsi lugeda. Ja siis, täiesti jahmataval kombel, keerab Henno loole kahel viimasel leheküljel vindi peale ja jätab raamatu pooleli, kohas, kus tõesti tahaks teada, mis edasi saab.

Kokkuvõttev on tunne mitte niivõrd väga heast raamatust kuivõrd väga heast krimiseriaalist. Midagi Brigada või NYPD Blue kanti. Oleks ma teleprodutsent, paneks pika seriaaliprojekti kohe ja kõhklematult käima.

Aga raamatuna? Noorteraamatute seas on kaks, mis üle kõige kõrguvad. Salingeri “Kuristik rukkis” ja Emile Ajari “Elu alles ees.” Seda taset siin ei ole. Vahe on vahel. Suur vahe. Aga teate, üldsegi mitte ületamatu.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4.25