Alljärgnev rammusa pildimaterjaliga rikastatud paarislehekülg on üles ehitatud väitele, et laste mänguväljakute olukord peegeldab ühiskonda, milles elatakse. Nii siin- kui sealpool maakera. Foto: Tairo Lutter

Ameerika on suur ja lai, aga ma arvan, siin on üks ühine joon: lapsi mänguväljakutele üksi ei lasta. Võib-olla just sellepärast, et Ameerika on nii suur, inimesi on palju enam kui Eestis ning kõiki kaasinimesi ei julge usaldada.

Samal teemal: Täislagastatud mänguplatsid, Rakvere

“Sa ei tea kunagi, kus mingi hull sind varitseb,” nagu mu ämm ütleb. Hullu all võidakse mõelda lihtsalt kergelt napsitanud joodikut, see võib olla ka sarimõrvarist seksuaalmaniakk.

Isegi 12aastased lapsed on siin enamasti pärast kooli veel naabrinaise või lapsehoidja valve all, rääkimata siis kümnestest või kaheksastest.

Eestis ja USAs

Kui siia otsa mõelda, et mina ise juba enne kooliminekut 5-6selt mööda kodualevit üksi või sõpradega, igatahes ilma täiskasvanute valveta ringi lippasin. Uskumatu lausa praegu sellele mõelda. Aga mina pole ainus, kel sedasorti mälestusi leidub. Selles peaks olema midagi tüüpilist ...

Kuidas sai toona kiigutud töömeeste poolt ajutiselt maast välja kaevatud tsementkänkratel kõikuval kaalukiigul, kuidas mängisime “trifaadrit” suurte kortermajade keldrites, ja vahel jäi mõni meist tsiviilkaitseruumi luku taha.

Meie elu oli ikka palju riskantsem.

Ema olla on elukutse

Ameerikas kardetakse oma laste pärast ja käiakse neil rohkem sabas. Reeglina. Muidugi on kusagil olemas töölisklassi üksikemad mitme lapsega; emad, kes käivad tööl ja kel pole aega oma laste järele vaadata. Nemad on pigem erand.

Veel. Ameerikas on see ajalooliselt rohkem aktsepteeritud elukutse - olla koduperenaine. Mu mehe Justini ema näiteks läks tööle, kui Justin oli 15aastane, tema ema omakorda ei läinud mitte kunagi tööle. See kuulub elustiili juurde, et mees suudab sind ülal pidada ja sina suudad oma lapsel 24/7 silma peal hoida.

Kui ilus on väljak?

Eelkõige oleneb see kohalikust kogukonnast. Kõrgema maksusissetulekuga regioonides on kohalikul omavalitsusel rohkem raha kui vaesemates piirkondades. Vahe võib olla hämmastav.

Kallis piirkonnas on uhked mänguväljakud ja uhked koolid ja raamatukogud, odavates aga on kõik vana ja rääbakas. Muide, need rääbakad võivad osutuda tervislikumaks. Lugesin, et kummist ja plastist ehitatud konstruktsioonid eritavad tervisele kahjulikke aineid. Vanad head liiv ja metall on paremad.

Kas lõhutakse?

Kas käivad joodikud ja suured poisid rüüstamas? Samamoodi, oleneb piirkonnast. Siin pean tulema selle maagilise sõna “naabruskond” juurde, mis määrab Ameerikas kõike, määrab vist üha enam ka Eestis. (Mänguväljak Kopli liinidel pole ju samasugune kui Viimsis?)

Kui elasime kallis ja uhkes piirkonnas, ei näinud ma ainsatki joodikut või pätipoissi. Vahel mõtlesin: miks? Kas keegi käib neid sealt minema ajamas või nad lihtsalt ei tule sinna?

Nüüd elan kohas, kus “hea” ja “halb” piirkond on üsna teineteise lähedal. Ja meie heas rajoonis ei olegi mänguväljakuid - see on aedlinnak, kus iga lasterikka eramaja taga on oma mänguväljak. Uurisin kord naabritelt, miks meil oma munitsipaalmänguväljakut pole. Nad pakkusid, et vist pole vajadust.

Sest see siin pole linn, siin on rohkem külaelu. Väga levinud on playdate-kultuur: kodused emmed oma lastega kogunevad eramajade taha ja veedavad seal oma aega.

Aga kui tahame kiikuda ilma playdate`ita?

Siis pean kõndima mere äärt pidi kakskümmend tänavavahet, et jõuda suuremate majade piirkonda, kus on ka mänguväljakud ... ja mille reputatsioon on kehvem.

Kolm onklit

Alles eile käisin seal meie tütre Martaga kiikumas ja meid vaatas kõrvalt kolm onklit pingi peal, õlled käes. Marta lehvitas neile uljalt ja nad naeratasid. Mis neist ikka karta.

Mõni päev tagasi käisime kiikumas-ronimas õhtuhämaruses ja nägime teismelisi, kes sealsamas ronisid ja ka kiikuda proovisid. Ära nad midagi ei lõhkunud, aga ma arvan, et olukord oli umbes sama kui kusagil Lasnamäe mänguväljakul. Võib-olla homme nad ka lõhuvad midagi.

Ja pole vist vaja lisada, et see praegune mänguväljak on mõnevõrra räpakam, näiteks üks kinni astutud näts ilutseb keset väljakut kevadest saati ...

Eriline mänguplats

Ühel pühapäeval perega ringi rännates oli meil kõht tühjaks läinud ja tegime seda, mida oleme korduvalt harrastanud ka varasematel aastatel. Nimelt valida välja üks mänguväljak Manhattanil ja siis maanduda sinna paariks tunniks koos lapsukese ja mõnest del`ist kaasa ostetud lõunasöögiga.

On ikka hämmastav, kuidas isegi paari kvartali kaugusel asuvad mänguväljakud tõmbavad ligi erinevat rahvast. On kohad, kus käivad alternatiivsed kodukoolitavad emmed; ja kohad, kus käivad riigikoolide lapsed ja emad; ja kohad, kus käivad erakoolide lapsed oma koduste emmedega; ja siis veel need kohad, kus käivad karjääriemmede tited koos oma lapsehoidjatega. Kõik muidugi avalikud mänguväljakud.

Lisaks tuleb juurde arvestada kohaliku naabruskonna eripära: kas lähed Hiinalinna või Lower East Side juutide linnaossa või Upper West Side “vana raha” tänavate kanti.

Boheemide pesa

Ühel päeval läksime otse Greenwich Village’isse ehk ühte linna kõige boheemlikumasse kohta. Siinsel kõrtsitänaval on suhteliselt väike park, mis on otsast otsani täis mänguväljakut ja see on otsast otsani täis boheemlikku rahvast. Küll oli mõnus silmanurgast inimvaatlusi teha.

> Loe edasi

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 5