Et geopeitust mängida, tuleb kõigepealt mängu veebilehelt (Eestis www.geopeitus.ee) uurida välja, kuhu midagi peidetud on. Ka Lääne-Virumaale on viimasel ajal rohkelt leiukohti tekkinud, nii et jääb üle teha valik, võtta koordinaadid ja kaardid ning lugeda eelmiste leidjate kommentaare ja vihjeid. Lisaks liikumisvahendi olemasolule läheb vaja ka GPS-i ehk mobiilisuurust vidinat, mis võtab ühendust satelliitidega ja kui otsitava paiga koordinaadid sisestatud, näitab ta, mis suunas minna.

Tihe konkurents

Päev, mil kaks Virumaa Teataja reporterit ja loomepuhkusel olev Yleisradio ajakirjanik on plaaninud aaretejahile minna, on pilvine, vihmane, külm ja kõle. Aga õnneks on leiutatud vihmakeebid ja kummikud. Nii et pole põhjust koju jääda.

Võtame suuna Aluverele, kus peaks olema Mergli aare. Et netist loetud kirjeldused on piisavalt head, pole vaja isegi GPS-i sisse lülitada. Tegemist on endise karjääriga, aare peaks olema ühel nõlval. Oleme juba mitmendat ringi kivide alla piilumas, kahtlustame tulutult iga kühmu ja leiame GPS-i juhtimisel ikka vaid kive. Ja prügi.

Ei jää üle muud, kui haarata õlekõrrest ja helistada sõbrale. Sõber, kogenud geopeituse mängija, küsib, kas me ikka õiged koordinaadid sisestasime ja kirjeldab leiukohta. Kirjeldustele vastav nõlv paistab mõnesaja meetri kaugusel. Sel ajal kui me soomlanna Kirsiga otseteed üle kivide turnime ja peaaegu põlveni ulatuvast veest läbi kahlame, on kolleeg Eda Post ringiga ammu kohale jõudnud ja ronib parajasti köie asemel seinale pandud tuletõrjevoolikust kinni hoides eesmärgi poole. Hetkel, mil ta kilekotti pandud kohvikoorepurgi ehk aardekirstu võidukalt lagedale toob, jõuab kohale veel üks auto. Kaugeltki selge, et tegemist on aardeotsijaga, sest kellel ikka tühja karjääri vihmasel laupäeval asja on. Tuleb välja, et tegemist on nelja-aastase staazhiga geopeituse mängija Ovega, kes leidnud juba sadakond aaret.

Vihjed annavad abi

Mergli aardepurgi sisus on nipet-näpet, eelkõige leidmishuvi pakkuvad asjakesed. Geopeituse reeglite järgi võib aardest midagi võtta, aga peaks ka asemele jätma. Võtame näpitsklambri ja võtmehoidja, jätame küünla, üllatusmunast pärit sauruse ja mündi.

Meie järgmine siht on Ubja kaevandus. Ove tuli just sealt aaret leidmata. Kui me ka neljakesi oleme territooriumi läbi tammunud - uurinud kraavist ja lagunenud majalobudikust, maa alt ja maa pealt - tuleb jälle helistada sõbrale. Sõber annab hea vihje ja tõepoolest, selle puu juure alla me ei olnud vaadanud, sest see on kümmekond meetrit ja ühe järsu paeserva võrra kaugemal august, kuhu osutas GPS. Seekord jäävad meist oja läheduses asuvasse aardekarpi seep ja vannimüts.

Vihm, pori ja kuusehekk

Edasi võtab Ove suuna Rakverele, meie aga Mäekonverentsi aardele. Tallinna-Narva maantee veerde peidetud aarde vihjeks on, et asub kuuse ja heki ristumiskohas. Umbes kilomeeter enne Haljalat saavad möödasõitjad näha, kuidas kolm tegelast inspekteerivad hekki. Poevad ja roomavad läbi heki küll edasi, küll tagasi. Koordinaatide järgi oleks nagu

õiges kohas... On ka hekk ja kuusk. Pikk hekk ja rohkem kuuski. Lugematu hulk prahti ja surnud lind, aga kilekotti pandud aaret ei ole.

Eda arvab, et koordinaatide peale ei või ikka kindel olla, sest alles eelmises kohas juhatasid need valesti, ja sammub teisele poole maanteed. Külm on ka. Kirsi poeb aga vapralt uuesti kuusehekki ja pistab mõne aja pärast välja käe kilekotiga. Kilekoti sees on teine kilekott ja selle sees omakorda aare - Helsingi kaart, pastakad, merevees uhutud klaasikillud, plaastrid.

Pärast kuuma tee pausi otsustame Kolmjala ja Aastavahetuse aarded vahele jätta ja sõita otse Palmsesse. Kirsile peab ju ilusat Eestimaad ka tutvustama ja esimese kolme aarde jahtimiseks on kulunud juba märgatavalt rohkem aega kui plaanis oli. Samal ajal astuvad Inglismaal abiellu Charles ja Camilla.

Eestimaise aadlisuguvõsa Von der Pahleni nime kandva aardeni jõudmiseks jalutame GPS-i näidu järgi umbes 600 meetrit kevade järgi lõhnavas metsatukas, kuni jõuame lusthooneni, kust avaneb selline vaade, et lakkamatu külm vihm kaotab igasuguse tähenduse ja järele jäävad vulisev oja, laiuv vetevald, mil veel kenakesti sulamata jääd peal, metsatukad ja esimesed sinililled. Ja GPS näitab aardeni vaid 9 meetrit, siis 6 meetrit, siis 3, siis uuesti 9... Äkitselt on Eda vaateväljast kadunud ja mõne aja pärast on altpoolt kuulda pettunud häält. Selgub, et oletatavat aaret silmanuna tõttas ta järsakust alla, aga leidis eest vaid valgesse kilekotti pakitud prügi.

Hauarahu rikkumata

Järgmise tunni jooksul leiame vaid ohjeldamatult igas mõõdus ja värvis plastist ja klaasist ja plekist taarat ja muud sodi. Lõpuks otsustame, et ei, aitab, lahkume enne pimedat. Sest umbes nelja kilomeetri kaugusele jääb Hauakivi aare, käime ka sealt läbi lootuses lõpetada aardejaht leiuga.

GPS ja ka aarde nimi osutavad Ilumäe kabeli juures olevale surnuaiale. Kirsis tekitab väravast sisse astudes muret, kas on tegemist ehk hauarahu rikkumisega. Aga kilekotti pandud plekk-karbis aare pole peidetud mitte mõne hauakivi alla, vaid hoopis kaugemasse nurka. See tuleb kätte üsna kergelt. Pealegi on antud vihjeks fraas “armastus ei väsi iial”. Mida see antud kontekstis tähendab, saab aru see, kes Hauakivi aaret otsimas. Igatahes jätame sinna omapoolse panuse ja hakkame koju sõitma kogemusega, et geopeitus on üks igati vahva ettevõtmine.

Algselt oli mõttes lõpetada retk Kuradisaarel, kuhu peaks samuti aare peidetud olema, kuid sinna minemiseks pole jäänud enam piisavalt valget aega. Aga boonusena näeme tagasiteel keset rohelist metsa silkamas veel talvekarva kandvat valget jänest ja peatume Tallinna linnamüüri meenutava Kavastu tuvitorni juures. Ega rohkem tegelikult jaksaks ka, sest kummalisel kombel hakkab väsimus tunda andma. Nagu lapsepõlves pärast pikka päeva, mil sai õues ringi lipatud ja luurekat ning peitust mängitud. Õnnis tunne ühesõnaga.