Hetk kahe proovi vahel. Veel viimaseid päevi otsib lavastaja Jaanika Juhanson koos Rakvere teari näitlejatega vormi Ilfi ja Petrovi “12 toolile”. Foto: Arvet Mägi

Inimestel on kindlasti oma ettekujutus sellest raamatust.

Loomulikult on kõigil oma kallid kujutlused ning paljudesse on jäänud ka helge mälestusena Sahharovi või Gaidai üsnagi raamatut ümber jutustavad filmid. Kuid sama tegelast saab elavaks teha mitmeti, leida see aspekt, mis just sind huvitab. Meie lavastus ja meie Bender on vaid üks võimalusi.

Olete jõudnud juba asutada ühe või koguni kaks teatrit – Assauwe teater ja Teatrilabor. Kuidas sünnivad teatrid?

Teatrilabor on Assauwe teatrist välja kasvanud. Assauwe teater sündis kolm aastat tagasi Eesti teatri- ja muusikamuuseumi juurde. Algus on lihtne, kuid samas uskumatu nagu igasugused tekkelegendid ikka. Minu hea sõber Kirsten Simmo oli värskelt saanud muuseumi teatriosakonna juhatajaks. Arutasime plaane, kuidas küll muuseumi juures võiks toimuda ka teatrietendused. Siis leidsin äkki, et kuule, teeks oma teatri. Kirsten oli mõnevõrra hämmeldunud. Ütlesin, et tulen homme programmiga. Nii oligi. Siis lisandus juba teise asutajaliikmena Kirsi Ansper, kes õppis Viljandis kultuurikorraldust. Siis veel üks ja teine, seejärel registreerisime MTÜ. Siis tuli nime- ja struktuurimuutus Teatrilaboriks.

Tegelikult on sellise asja tegemiseks vaja tohutut entusiasmi. Olime kõik üliõpilased ja tundsime, et see on meie arenguks vajalik, et me ei suuda jääda ainult Viljandisse kooliseinte vahele, meil oli vaja rohkem, kaugemale, avaramalt. Seda, kuhu ja kuidas Teatrilabor ja meie temaga edasi liigume, näitab lähiaeg.

Enne kui õppisite TÜ Viljandi kultuurakadeemias lavastajaks, lõpetasite Tartu ülikooli teatriteaduse ja kirjanduse erialal. Kui palju on lavastajatöös sellest kasu?

Lavastamine on tihedalt seotud lavastaja isikuga, tema kujutluspiltidega, valikutega, maitsega. Minu ülikooliajal oligi eelkõige isiksuslik mõju – tänu sellele ma lihtsalt olen niisugune inimene, nagu hetkel olen.

Teatri suunas olen liikunud aga päris kaua. Pärast Keila I keskkooli läksin Tartusse õppima teatriteadust ja kirjandust. Nimelt sel aastal lavakasse vastuvõttu ei olnud. Pealegi olen alati tahtnud rohkem saada lavastajaks kui näitlejaks. Tartus aga tundus, et pole selleks veel õige aeg, et olen liiga noor, pean ise veel mõtlema ja ringi vaatama, enne kui teisi sütitama hakkan. Tartu-aega kuulusid muu hulgas Mati Undi lavastused, ülikooliseltskond, korporatsioon, kuhjade viisi raamatuid, rahvaluuleekspeditsioonid ja Kaitseliidu õppused.

Olete teinud ja teete lisaks lavastamisele õppejõutööd.

Olen päris pikka aega õpetanud meediasuhtlust ja teatriajalugu. Praegu õpetan Viljandis raamatukogunduse üliõpilasi, aga olen ka Von Krahli teatri kureeritava TÜ Viljandi kultuuriakadeemia teatrikunsti esimese kursuse Tallinna-poolne organisatoorne tugi.

Mis tuleb pärast “12 tooli”?

Juba kevadel hakkan Rakveres lavastama lastele “Onu Remuse lugusid”, mis saab loodetavasti olema värviline ja rõõmus tegemine. Esietendub kohe järgmise hooaja algul. Sügise poole tuleb Teatrilaboriga Olimar Kallase koomiksi “Seiklus Sekontias” põhjal audiolavastus. Umbes samal ajal jätkame tantsuetenduse projekti noore videokunstniku Martin Sookaela ja koreograaf Renate Keerdiga. Küllap tuleb neid tegemisi veel. Püüan teha võimalikult erinevaid asju erinevates kohtades. Et olen üsna impulsiivne tegelane, peab mul küll olema üks läbiv liin, millest kinni hoida, aga selle kõrval ka palju teisi asju, et mitte närbuda, vaid värske püsida.

Mis on see läbiv liin või teema?

Ühest küljest muidugi puhtorganisatoorne – näiteks hetkel siin, Rakveres, lavastajakirjas olemine. Teisalt teatav teemakobar. Mäng on üks märksõna, millest mu lavastused kipuvad rääkima. Mind huvitab, mis on inimese peas, aga mitte psühholoogilise realismi kujul, pigem heitlike maailmapiltidena. Minu lavastused on mingit pidi tegelaste sisekaemused.

Ka “12 tooli” puhul võib öelda, et see on sündinud ühe vana mehe mõtetest, kes kutsub mängu välja, kutsub välja sellise tegelase nagu Ostap Bender ja osutub ise ühel hetkel Vorobjaninoviks. Tegelikult võib seda lugu pidada ka ühe vana näitleja looks, kel on jäänud Bender mängimata. Ja ühe noore näitleja looks, kellele Bender on esimene läbiv suurroll. Ja looks nende kahe näitleja, kahe põlvkonna kohtumisest. See liin on antud lavastuses vaid väga vihjeliselt, kuid selline fantaasia- või unenäomaailma raam on praktiliselt igas mu lavastuses. Lood, mis on inimese sees ja peas.

Missugune on Rakvere teater seestpoolt vaadates?

Rakvere teatril on Eesti teatrite hulgas avatud ja sõbraliku teatri imago. Aeg, mis olen siin olnud, ainult kinnitab seda. Ma hindan siinsete inimeste, nii näitlejate kui tehnilise ja korraldusliku koosseisu soojust ja valmisolekut koos mõelda, samas suunas töötada, lahendusi leida. Tunnen, et see on mul praegu täpselt õige koht, kus olla.

> Loe edasi

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 5