Hiljuti käisin Kumus, kus silmasin mitmes kohas Hansapanga pisikest logo. Henn Roode näituse toetaja logo oli koha hõivanud pileti soetamisel saadaval kleebisel, mis muuseumis viibijal tuleb enda külge kleepida. Varasem kirgas, ent siiski nähtamatuks jäänud oranž kleebis oli kadunud.

Nii Päevalehe kirjutised kui ka muuseumi juhtum vihjavad selgelt eesti kultuuri kahele konnasilmale: rahastamise puudulikkusele ning kultuuri sponsimisele olukorras, kus toetuse saamine pühendab abinõu.

“Tasub rõõmustada, et ettevõtjad soovivad toetada laulupidu kui eesti kultuuri nurgakivi,” kõlas kultuuriminister Laine Jänese kommentaar Eesti Päevalehes 21. aprillil noorte laulupeo teema käsitlusele ettevõtjate turundusnippide kohta, mis olid laulupeolistele suunatud.

Olen kindel, et iga kultuurikorraldaja rõõmustab koos kultuuriministriga, kui ilmub välja rahakas kultuuri toetaja.

Ja on ka palju kultuuriettevõtjaid, kes ise koputavad firmade ustele, et küsida sponsorlust. See kõik on tegelikult peen mäng, sest kus on soov anda, seal tekib kohe soov midagi vastu saada. Niisugune ongi lihtsustatult turundusmäng: mina annan sulle kurgi, sina mulle apelsini vastu.

Kultuur ja majandus

Kultuuri vallas on tulemused viimasel ajal ilmekalt nähtavaks saanud ning kirjeldatud on hirme turunduse võidukäigu kohta kultuuris - firmade embleeme täis tikitud rahvariided. Kas on siis selline visioon väga õudne?

Kas eesti rahvatantsu kvaliteet hakkab kannatama, kui sponsorid saavad oma logosid eksponeerida nähtavatel kohtadel? Kas eesti inimeste lauluoskus halveneb, kui ettevõtjad on laulupeolistele kaela sättinud firmanimetustega kaelapaelad? Kas maalide kvaliteet muutub kehvemaks, kui näitust toetab nimekas pank?

Pragmaatiline vastus neile küsimustele on ühene ning selge ei. Rahvas tantsib ja laulab edasi ning muuseum pakub ikka kunstielamusi ning pooleldi on seesama visioon juba realiseerunud. Pigem on kultuur jõudnud teelahkmele, kus üks viit suunab sponsorite logodest, toodetest puhtama kultuuri poole tagasi ning teine juhatab veel aktiivsema koostöö poole kultuuri ja majanduse vallas. Et kunstisaavutuste tase ettevõtete toetustest sõltumata ei lange ega tõuse, siis millise suuna kultuur edasiminekuks peaks valima?

Diskreetne sponsor

Arvatavasti teeb targasti see kultuurikorraldaja, kes asub koostööle majandusega, aga ... Ma loodan väga, et sellisele teelahkmele on oma arengus jõudnud ka majandusvaldkond. Lahkmele, kus ühes teeotsas seisab viltune umbteemärk lisateatetahvliga “ameerikalik kõik-müügiks-turundus” ning teises suunab viit euroopalikult väärika ning üksteisega arvestava turunduse poole.

Ameerikalikku turundust silmasime ehedalt viimasel noorte laulupeol, kus poroloonist Limpa meeleolukalt laulupeoliste hulgas hullas ning lapsed ja noored sponsorite toodetega üle külvati, kuid ka nädal hiljem Õllesummeril, kus SMS-kiirlaenu reklaamiv mass oma sõnumit pealetükkivalt levitas.

Ameerikalikuks lähenemiseks võib liigitada samuti Kumu Hansapanga logoga kleebise, mis nahaalselt külastaja privaatruumi tungib. Kust aga leida head näidet euroopalikust turundusest? Õnneks mitte kaugelt, nimelt Helsingist.

Sealsel moodsa kunsti muuseumil Kiasma on samuti suurfirmadest toetajaid. Kiasma on eksponeerinud muuseumi toetavate ettevõtete logod metallist plaatidel muuseumi fuajee seinal. Igati diskreetselt ja väärikalt.

Näib, et ettevõtted soovivad Kiasmat toetada hoolimata sellest, et ettevõtja kohalolek muuseumis esmapilgul silmagi ei paista. Samas saab külastaja pileti lunastades rinda kleepida Kiasma stiilis K-ga kleebise, levitades sõnumit Kiasma ja kunsti kohta.

Riigi iseolemise alus

Eesti kunstimuuseumi ajalehe Agent viimati ilmunud numbri juhtkirjas tõdeb Eesti kunstimuuseumi direktriss Marika Valk: “Juuni keskel said kultuuriasutused teada tuleva aasta eelarvenumbrid ja Eesti majanduse jätkuvast edust hoolimata ootas meid kõiki väga halb üllatus. Null-kasvuga eelarve tähendab toimunud ja jätkuvaid hinnatõuse arvestades tegelikult miinusmärgiga eelarvet. /.../ Ikka ja jälle jõuab kultuur olukorda, kus olles küll riigi iseolemise alus, tuleb tal siiski ise endaga hakkama saada.” Kõnekas kirjeldus.

Usun, et raha napib paljudel kultuuriasutustel ja -sündmuste korraldajatel, mis tingibki käitumise, kus lähtutakse turumajanduse reeglitest.

See on peamine põhjus, miks kultuuri välist külge müüakse. Et toetamissüsteem ettevõtetes on paljudel puhkudel üles ehitatud kasu saamisele, selmet lähtuda heast tahtest, ongi valitsev paradoksaalne olukord kultuurimaastikul seletatav.

Seega, eesti kultuur, kes sa tagad rahvuskultuuri traditsioonide kestmise ning professionaalse ja rahvakultuuri elujõulisuse ning teed koostööd majandusega, liigu julgelt edasi.

Sina, kes sa veel soovid säilitada oma puhtust, mõtle hoolega järele, kas pole tarvidust siirduda turule. Loodan, et mõlemal juhul kohtute ettevõtjatega, kes on valinud õige suuna.

Tanel Jan Palgi, kultuuriosakonna juhataja, Rakvere linnavalitsus

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 3