Paljud, kes paraolümpiamänge meedia vahendusel jälginud, on esitanud küsimuse, kuivõrd eetiline on üldse trükkida fotosid jalutust ujujast, pimedast jalgpallurist või jalaproteesiga tõkkejooksjast.

Eesti Invaspordi Liidu peasekretär Signe Falkenberg ütles teemat kommenteerides, et nende inimeste jaoks, kes paraolümpiale lähevad, on eesmärgiks saavutus, ja kes ei suuda vaadata neid inimesi sellisena, nagu nad on – ärgu vaadaku.

Paraolümpia kui sündmus kuulub paratamatult nii spordi- kui sotsiaalsfääri. Sportlased, kes võistlevad paraolümpiamängudel, on treeninud pikki kuid, olnud enda suhtes järeleandmatud, kasutanud oma keha võimalusi sellisena, nagu see on, ületanud ennast ja võtnud võistlushetkel kokku kogu oma tahtejõu.

Üks pime ujuja, osaledes esimest korda suurvõistlusel, kuulis kaasas olnud treenerilt kirjeldusi oma konkurentide kohta: kes võttis enne starti ära jalaproteesi, kes käeproteesi. Seepeale leidis pime sportlane, et tunneb end täiesti tervena ning kurtmiseks pole mingit põhjust.

Puudega inimesed, puudega sportlased, ei oota kaastunnet ega haletsust, pigem aktsepteerimist. Ja paljud neist on eneseusu ja -ületamisega eeskujuks neile, kel käed-jalad terved.

Paraolümpia ajalugu ulatub aastasse 1948, mil Londoni olümpiamängude avapäeval korraldas dr Ludwig Guttmann Stoke Mandeville haiglast spordivõistluse Teises maailmasõjas selgroovigastuse tõttu invaliidistunud brittidele. Neli aastat hiljem toimusid samas kohas võistlused, kus osalesid ka hollandi sõjainvaliidid.

Esimesed ametlikud paraolümpiamängud peeti 1960. aastal Roomas ning paraolümpia nimi tuleneb sõnadest “olümpia” ja “paraplegia”. Viimane tähendab selgroovigastuse tagajärjel tekkivat seisundit.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 0