Eile kiskusid trummipulgad valust kõverasse, kõlarisse lõi pinin, basskitarri keel katkes karjatuse saatel. Siiski raiusid tuhanded plaadimasinad üle maa rasket rokki, Raudmehe pärandit, sest Gunnar Graps on surnud.

“Lady blues” ja doktor Noormann, onu Volli kutsikaga kimpus, lummav tuhande järve taevas ning lõppude lõpuks ikkagi - tühjad pihud. Üle kõige kõlamas õnnelik naer kesk ööd. Grapsi naer. Teispoolsusest.

Virumaale oli Gunnar Graps iseäralikult tähtis. Siin sündis Gunnar Grapsi fänniklubi - GGFC, eesotsas väsimatu fännaja Harri Piilbaum. See oli Virus märk läänelikust rokkiidoli kultusest, mis tol hetkel oli Maarjamaale võõras, arusaamatu. Paljud ei mõistnud Raudmees Gunnari ponnistusi, paljudele tundusid Harri ettevõtmised tobedusena. Tänaseks on mõlemad vähemõistetud meie hulgast läinud. Täna on nad mõlemad rokkarite taevas või valhallas või toonelas. Olgu kus nad on - juttu jätkub Harril ja Gunnaril loodetavasti kauemaks. Ja meie siin maa peal saame vaid võimenduse põhja keerata, et ehk kostab helidemöll igavikku, kus te mõlemad olete väärilise koha leidnud.

Ent siis, kui ükskord saabub maa peale vaikus, siis tundub - me kuuleme öös te õnnelikku naeru.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 5