Seakasvatajad ennustavad lihatoodetele lähitulevikus järsku hinnatõusu. Foto: Tairo Lutter

Liha- ja jõusöödatootja Urmas Laht iseloomustas viimase aja viljahinna tõusu kui viimase aastakümne drastilisemat. “Söödateravilja hinna tõus on viimasel aja olnud lakkamatu,” nentis Markilo juht Urmas Laht.

Maailmaturul on söödateravilja tonnihind 3500 kroonist ülevalpool. Kuigi Eesti tootis möödunud aastal teravilja rohkem kui eelmisel ja üleeelmisel aastal, peaks vilja Eestis olema piisavalt ja vilja hind ei tohiks kõrge olla. “Kuid vahendusfirmad, kes on sidunud põllumehed väetise müügiga ja pannud lepingusse vilja tagasiostu, nõudsid lepingus fikseeritud viljakogused välja ja müüvad seda maailmaturule. Sellega on tekitatud Eestis vilja kunstlik puudujääk,” rääkis Urmas Laht.

Sööt kallineb

“Kõige rohkem teeb aga ärevaks asjaolu, et põllukultuuridest, k.a teraviljast ja rapsist, on hakatud maailmas tootma energiat, mis suurendab veelgi põllukultuuride defitsiiti,” selgitas Laht.

Samuti on kallinenud valguline tooraine, näiteks sojašrott, mida lisatakse jõusöödale selleks, et loomad paremini kasvaks.

Nii on sojavalgu hind tõusnud 3600 kroonilt tonni eest 5200 kroonini.

“Selline söödatooraine järsk hinnatõus ei kajastu sigade müügi juures. Lihatööstused hoiavad hinda all ega tõsta esialgu loomade kokkuostuhindu. Lihatööstuste tugevaks trumbiks on tõsiasi, et Eesti oma väiketootjatel puudub suur euronõuetele vastav tapamaja. Eesti suuremad lihatööstused kuuluvad võõrkapitalile ja nemad dikteerivad ka turuolukorda,” andis Urmas Laht selgitusi.

Prognoositakse, et lihatoodete hinna järsk tõus tabab tarbijat valusalt tuleva aasta esimesel poolel.

Urmas Laht teab praegu nelja Eesti farmerit, kes seakasvatusega tegelemise praeguse hinnasurve tõttu lõpetavad. Suurim suletav seafarm on 5000pealine, teised 2500 seaga.

“Hetkeks see küll sealiha hinnatõusu pidurdab, kuid seda tõsisemad võivad tagajärjed olla poole aasta pärast,” nentis Laht.

“Arvestades jõusööda järsku hinnatõusu, peaks praegu sealiha kokkuostuhind olema 28-29 krooni kilost, millele lisandub käibemaks,” ütles Urmas Laht. “Sellise hinnataseme juures oleks lihatootja jätkusuutlik. Aga see ei anna veel kasumit tõsise investeeringu tegemiseks, vaid aitaks praeguseid tootmismahtusid hoida,” kommenteeris ta. Kui siia lisada lihatööstuse ja kaubandusvõrgu kasumimarginaalid, siis algab liharümba kilohind 45 kroonist.

Pronksiöö järelmõjud

Firma Markilo pikki kuid kestnud sihikindla tegutsemise tulemusena suudeti hakata tarnima elussigu Venemaa turule. 2006. aastal saatis Markilo iga kuu 2000 kuni 2500 siga Peterburi lihatootjatele. Markilo eeskuju aitas sillutada ka teiste Eesti seakasvatajate teed Neevalinna turule. 2006. aasta lõpuks viisid 15 seafarmi üle Eesti iga kuu Venemaale 10 000 kuni 12 000 siga. Kolme aastaga kasvatas kuue miljoni kroonise käibega Markilo oma käibe üheteistkümnekordseks.

“Investeeringuid jagus nii firma tootmismahtude suurendamiseks kui ettevõtte tegevuse laiendamiseks. Pronksiöö tõelised mõjud Eesti majandusele hakkavad alles ilmnema,” nentis Urmas Laht. Venemaa turuosa kaotus oli löögiks paljudele Eesti firmadele ja eksport Vene turule on mitmes firmas tänaseks peatunud.

“Praegu tegutseme uute turgude võitmiseks Valgevene, Ukraina, aga ka Läti ja Leedu suunal. Samuti otsime väljapääsu Euroopa turule, sest seal makstakse lihakilo eest rohkem kui kohalikes suurtes lihatööstustes. Aga nagu juba eespool juttu oli, takistab meie minekut välisturgudele Eesti väiketootjate kasutuses oleva tapamaja puudumine,” rääkis Laht.

Hiljuti kiirelt areneva ja eduka ettevõtte nimetuse pälvinud Markilo OÜ on praeguseks suuremad investeeringud peatanud. Firma valmistub üle elama Eesti majanduse jahtumisega seonduvaid aegu. Kauaaegse majandusjuhi kogemustega Urmas Laht arvab majanduselu stabiliseeruvat 2009. aasta lõpuks.

Õiglast hinda ei maksta

Nähes praegu kaubanduse õitseaega ja lihakombinaatide korralikke kasuminumbreid, võib tõdeda, et need marginaalid, mida lihakombinaadid ja poed liha hinnale lisavad, pole mitte 20%, vaid tunduvalt suuremad.

SF Pandivere OÜ omaniku ja tegevdirektori Aare Kalsoni arvates on meie sealihatootjate peamiseks probleemiks see, et Eesti naaberriikides Lätis, Soomes ja Venemaal ning ka mujal Euroopas doteeritakse sealiha tootmist. Seega on Eesti sealihatootjad ebavõrdses seisus võrreldes nende lihatootjatega, kes oma sealihatoodanguga meie turule tulevad.

“17 krooni 50 senti, mis SF Pandivere praegu sigade eluskaalukilost saab, ei kata enam tootmiskulusid,” tõdes Aare Kalson. (VT)

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4