Foto: Toomas Erapart

Kes ei teaks Hugo Hiibust, seda viisakat härrasmeest, keda võib kohata näiteks Rakvere laadal tänavanurgal inimesi šaržeerimas, silmanurgad lõbusalt kissis ja piip suunurgas rippumas. Kohtusime Hugo Hiibusega, selle vitaalse džentelmeniga tema sõbra Lembit Antoni pool Pirital.

Oma elukäigust kõneldes haakis ta jutu sisse palju lõbusaid lugusid legendaarsetest inimestest, kellest paljusid meie hulgas enam ei ole, kuid kellega Hiibus on lähedalt kokku puutunud. Olgu siis juhtumised Valdo Pandi, Hardi Tiiduse või Endel Pihoga.

Selles seltskonnas vesteldes hakkas kõrva, just nimelt kõrva, üks huvitav asi, nimelt tavapärasest teistmoodi sõnavara, puhtam ja rikkam, mis kõik elustas kujutluspilti eelmiste kümnendite kirevast seltsielust, kus tahes see ei keerelnud - Kuku klubis, mõne kunstniku ateljees või galeriides.

Hugo Hiibus ütleb, et ilma oma kaasa Reedata oleks ta asotsiaal, sest naine korraldab kõik arveasjad ja muu paberimajanduse, tema ise on selleks liiga boheem.

Haigus sundis

Aga Hugo polnud sugugi pealinnapoiss, vaid pärit hoopis Pärnu-Jaagupi kandist ning kunstnikuks sai kodukasvanud geenius - nagu ta ennast naljatamisi nimetab - hoopis õnnetu juhuse tahtel. Nimelt tekkis tal lapsena hõõruvate kingade tõttu veremürgitus, misjärel oli naelutatud kolmeks aastaks voodisse. Igavuse peletamiseks hakkas ta sundseisu seatuna joonistama. Aga tal polnud sellised tõsised joonistused, vaid “kõverikud”. Tegelikult meeldis talle muusika ka, ning suupillid on tema lahutamatuteks kaaslasteks tänaseni.

Kui Hugo tervenes ja kooli tagasi läks, oli joonistamine juba nii käe sees, et ta sirgeldas õpetajate meelehärmiks seal edasi. Miks meelehärmiks? Aga sellepärast, et ega siis nõnda saanud õppimisele keskenduda. Pealegi mõnda lausa vihastasid tema sirgeldused, sest vaadati, et ta pilab nendega teisi. Kuid keskkoolis võttis kunstiõpetaja Hugo kui suure talendi kohe oma raudsesse embusesse, saatis olümpiaadidele ja suunas teele, mis viis kunstiülikooli.

Kusjuures kõrgkooli astus ta teiste seas koos Edgar Valteriga, kes sel korral sisse ei saanudki, sest tal polnud keskharidust.

Hugo Hiibus jäi oma “kõverikke” edasi joonistama sealgi. “Tegelikult on kunsti õpetamine lootusetu ülesanne, õpetada saab tehnilist poolt ja tarkust, kuidas vaadata,” arutleb Hiibus, kelle arvates võib liigse suunamise tagajärjel talendi tuksi keerata. Ehkki Hugo Hiibus on ka ise paar aastat kunsti õpetanud, peab ta seda tegevust vägagi delikaatseks. “Kui õpetan enda stiilis, siis ma ju kasvatan uusi Hiibuseid, kellele seda vaja on,” lausub ta.

Nägemise oskus

Stalini ajal olid karikatuurid keelatud, nalja peeti liiga väikekodanlikuks ja kõik ajalehtede naljaleheküljed pandi kinni.

Ometi tegi Hiibus oma diplomitöö ikkagi karikatuuri teemal, kooli lõpetamise ajaks oli Stalin juba paar aastat surnud ja huumorinurgad lehtedesse tagasi ilmunud, tuli ka naljaajakiri Pikker. Tööpakkumistest puudust ei olnud ja populaarsus aina kasvas.

Paljud mäletavad tänaseni Hiibuse rahutuvisid, rakette ja onu Sami, kuid tegemist polnud alati külma sõja aegse ideoloogilise propagandaga, vaid sageli oli ridade vahele peidetud ühiskonnakriitikat, millega toimetajaid kiusati ja ärksamaid naljatarbijaid muigama pandi. Aga välispoliitilisi karikatuure lausa nõuti toimetustest. Samas tunnistab ta, et meie toimetajad väga punased poisid ei olnud ja omavahel said naljamehed ametnikega hästi läbi.

1983. aastal oli Hugo Hiibus Moskvas mingil järjekordsel seminaril, kus kehutati noori kunstnikke uusi sümboleid välja mõtlema. Hiibus imõtles siis välja, et hakkab neid seni enim levinud sümboleid parodeerima, joonistades suurte rindadega rahutuvi ja lonti vajunud pommi. Näitusele pilt siiski ei jõudnud, sest Moskva esindaja pidas seda pornograafiaks.

Praegu on karikatuuride olukord Eestis üsna nutune, aga seda tunnistab ka Hiibus, et totalitaarsed režiimid pakuvad enam võimalusi nalja tegemiseks. “Vaim alati uuristab võimu, aga kui on demokraatia, siis võib kõike teha,” sõnastab Hiibus. Ja see pole ju enam inspireeriv.

Tegelikult tegeleb Hugo Hiibus viimastel aastatel hoopis rohkem šaržidega. Ikka võib teda mõnel üritusel (kas või näiteks Rakvere linnapäevade aegu Pika tänava laadal) huvilisi joonistamas näha. Paar minutit ja pilt, paar minutit ja pilt … Ta on vaieldamatult kiireim inimeste portreteerija Eestis.

Hiibus: “Kõik küsivad, kas käsi ära ei väsi, minul väsivad enne jalad, käsi töötab automaatselt, see on nagu laulmine – sa ei mõtle iga noodi peale. Šaržis piisab kolmest joonest, aga sa pead oskama näha.”

Siin lisab Hiibus Romulus Tiituse öeldud õpetussõnad – oluline ei ole joonistamise, vaid nägemise oskus.

Popp dändi

Ülikooliaeg ja sellele järgnenud aastad möödusid Hugo Hiibusele tormiliselt, kohvikud, peod ja lõbusad seltskonnad saatsid noori kunstnikke alati, sõber Heinz Valk on aga Hugot lausa dändiks nimetanud. Oli niisugune üldine imetlusobjekt.

Päris mitu põlvkonda on kasvanud karikatuuriraamatute saatel, mille autoriks on olnud Bidstrup, Effel või Romulus Tiitus. Kõiki neid tundis ka Hugo Hiibus. Kui Tiitusest oli juba põgusalt juttu, siis Bidstrupi endaga kohtus ta 1968. aastal Moskvas ning Jean Effeli peab ta päris heaks sõbraks.

> Loe edasi

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 5