Nagu siinselt pildilt näha võib, Led Zeppelini on kaua peetud kahe suure muusiku - Robert Planti ja Jimmy Page’i duetiks-duelliks. Seda ekslikult, sest tähtsad olid ansambli kõik neli liiget, nii bassimees Jean Paul Jones kui ka John Bonham. Foto: Internet

Led Zeppelin “Since I’ve Been Loving You” (album “Led Zeppelin III”, 1970)

Samal teemal: Muusikamaailm on šokis, fännide silmad säravad

Lapsepõlves - ja ausalt öeldes tänagi - mul SATi ja muusikakanaleid polnud. Ja võib-olla sellepärast olengi ma ikka kujutlenud, milline ühe või teise loo video välja võiks näha, isegi kui see juba olemas on.

Zepi kolmandalt pärineva aeglase bluusi “Since I’ve Been Loving You” visualiseering on neist üks erksamaid.

Loo sõnad võivad algselt olla kuullunud maa- või töölisellu, kuid minu jaoks on “Since” olnud alati linnalaul. Postmodernistliku, kontori- ja ööelu vaheldumise tsüklis kulgeva linna laul.

Jimmy kitarr on tippvormis. See on jälle üks nendest lugudest, kus kitarr saadab lauljat, räägib koos temaga, kord taustaks, kord omaette. Kummitav avakäik on õhkõrn, vaata et puruneb. (Aga 3.38 juures - üle minuti pikkune soolo, terav, veenev, iseteadlik …)

Alates Page’i esimestest sõrmeliigutustest käib see laul mööda hilisõhtusi tänavaid. Otsib city ärihoonetelt valgustatud aknaavausi. (Plant: “I’ve been working from seven to eleven”.) Otsib inimesi, kes sõidavad busside, trammide, trollidega kusagile. Ühiselt.

Aga üksi.

Ta ei küsi neilt midagi.

Vaatab nende nägusid, poose, nimetust. Ja samal ajal põikab ta tühjadesse pikkadesse (sajad, tuhanded jooksvad meetrid) koridoridesse, kajab vastu nende torulampidega lagedelt ja trepikäsipuudelt ja liftinuppudelt.

Istun praegu ülikooli raamatukogus. Isegi siia poeb see laul. Mitte veel praegu, pärastlõunal, mil inimesed sagivad edasi-tagasi ja täidavad ruumid oma kohalolekuga.

Aga millalgi hiljem, pärast sulgemist, hiilib vaikus riiulilabürintide alt välja. Ja algab tuttavlik ta-tat-tat-tat-taaa.

Mis imelik, tegelikult on lugu õõnsa vaikuse antipood. Zepi teeb suurepäraseks muu hulgas see, et muusikas tühimikke põhimõtteliselt pole. Ja kui tundub, et ongi, siis helinälga kuulaja ei jää, viimase noodi järelmaitse kestab kuni järgmise noodini. Veelgi tavalisem on, et pealmiste, kõige kõrvatorkavamate kihtide alt kooruvad järgmised. Eelkõige käib see Page’i kitarripartiide kohta (kuulates näiteks “Over the Hills and Far Away”).

Nii ongi, et “Since I’ve Been Loving You” pikkus - seitse minutit ja kakskümmend viis sekundit - on just selline, nagu olema peab. Ei taktigi rohkem, ei taktigi vähem. See on üks nendest lugudest, mis kulgevad nagu selle ideaalskeemi järgi tehtud romaan - pinge aina tõuseb lehekülgede edenedes.

Kuid nagu on loetavaid, häid ja väga häid raamatuid, on ka laule erinevaid. “Since” on üks nendest, mis jätab kuulajasse oma jälje, mille tundesurve tõuseb ja langeb, kuula, et perfektselt.

“Mojo” (2005, X) pikk olemuslugu John Bonhamist. Sellest laulust: “Zeppelin’s greatest blues song, the tension and release in its hard/soft dynamic expertly marshalled by Bonham.” Nirvana ja Foo Fightersi Dave Grohl lisab: “The swing in that song - it’s just so sad and beautiful. The drumming, it breaks my heart. It’s such passionate, feel playing. The way he plays on “Since I’ve Been Loving You”, it sounds like John Bonham’s got the blues.”

Et see on ainus Zeppelini lugu, millest ma sulle, armas lugeja, stereokirja (vt ka Stereokirjad.blogspot.com) saadan, kuigi kirjutada võiks iseenesest oo-oo-ooh kui paljudest, siis olgu laenatud ka see lõik allmusic.com-ist. Mis sobib suurepäraselt kokkuvõttekski: “That still places the song’s genesis well after the aforementioned Moby Grape song called “Never”, from which “Since” borrowed heavily, if not completely. / – / To the band’s credit, it made “Since I’ve Been Loving You”, and most of its borrowings, completely its own, adding power, dynamics, and instrumental energy usually lacking on the originals.”

Oh, ma ei saa. Üks lause veel. “Since” on vaid üks pärl Zepi kees, umbes nagu väike värviline klaasitükk suurest rokkvitraažist.

Enam ei suuda.

Nüüd see tuleb.

Ou-ou-ou-ou-uu-uu-uuuuuu au-uuu-uh...

Orgasm.

Täielik.

TÕLKED

Since I’ve Been Loving You

Sest ajast, kui ma olen armastanud sind.

I’ve been working from seven to eleven

Rabasin tööd teha kella seitsmest hommikul kella üheteistkümneni õhtul.

Over the Hills and Far Away

Üle mägede sääl kaugel.

Zeppelin’s greatest blues song, the tension and release in its hard/soft dynamic expertly marshalled by Bonham

Zeppelini parim bluus, mille pinguldumist ja lõtvumist kogu selle karmuses ja pehmuses juhib suurepäraselt Bonham.

The swing in that song - it’s just so sad and beautiful. The drumming, it breaks my heart. It’s such passionate, feel playing. The way he plays on “Since I’ve Been Loving You”, it sounds like John Bonham’s got the blues

Selle laulu hoog, see on nii kurb ja ilus korraga. Trummid, need murravad mu südame. Nii kirglikult ja tundlikult mängivad nood. Kui otsustada selle järgi, kuidas Bonham “Since’is” mängib, siis võib öelda, et bluus kuulub talle.

That still places the song’s genesis well after the aforementioned Moby Grape song called “Never”, from which “Since” borrowed heavily, if not completely. / – / To the band’s credit, it made “Since I’ve Been Loving You,” and most of its borrowings, completely its own, adding power, dynamics, and instrumental energy usually lacking on the originals

> Loe edasi

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 5