Remondi käigus värskema ilme saanud Katariina Kelder võlus nii oma hubasuse kui ka huvitavate roogadega. Foto: Tairo Lutter

Restorani sisse astudes saab juba uksel aimu ees ootavast soojusest ja hubasusest.

Leidsime mugava nurga, kus end pehmel diivanil sisse seadsime. Ega tulnudki kaua oodata, kui viisakas teenindaja, naeratus näol, ulatas meile menüü. Pakutav valik – peab ütlema – oli tõeliselt aukartust- ja isuäratav. Mis aga tõsiselt üllatama pani, olid vägagi mõistlikud hinnad.

Mulle tundus ahvatlev sealihatasku sibula ja juustu täidisega, mille juurde võtsin ahjukartulid. Järelroana eelistasin küpsetatud banaani jäätisega.

Ka minu einekaaslane valis sealihatasku, kuid tavalise keedukartuliga. Magustoiduks Katariina koogi.

Diivaninurk kui elutuba

Senikaua, kui tellitut ootasime, jäi aega keskenduda ümbritsevale.

Pidime üksmeelselt nõustuma, et tegemist on viisaka kohaga, kus igale pisidetailile mõeldud. Kõik lauad on mingil määral kas või mõtteliselt eraldatud, mis loob teatud privaatsuse.

Sisekujunduses on väga oskuslikult kombineeritud Katariina Keldri tunnusvärvi – tumepunast - tumesinise ja aprikoosi tooniga.

Elusad taimed, küünlad laual ja mahe muusika tekitasid tunde, nagu istuks enda elutoas, mitte kõigile avatud restoranis. Minu vestluskaaslasele avaldas muljet, kuidas interjööri loomisel on kasutatud puitu ja kivi, viimast sammastel, mis ruumi osadeks jaotavad.

Teise väga positiivse joonena tõi ta välja sisekujundajate kavala nipi varjata tihedate kardinatega tänaval toimuv, et külastajad saaksid unustada kõik, mis väljaspool, ning lõõgastuda ja head toitu nautida.

Ka teenindajad, kes liikusid mööda saali vaikselt, lausa märkamatult, kuid keda ei tulnud kunagi kaua oodata, väärivad kiidusõnu.

Siinkohal tuleb kõige hea juures siiski ära märkida ka üks häiriv asjaolu. Nimelt saatis meie vestlust kopsimine ja ilmselt ka trellipõrin.

Kaldun arvama, et teisel pool seina tehti remonti, millest külastajatelegi häälekalt teada anti.

Mõne aja möödudes toodi lauale praed, mis polnud sugugi väiksed.

Esimeste suutäite järel kiitis minu einekaaslane hea maitsega keedukartuleid, kuid sealihatasku kohta ütles, et selle tellimisel peab väga ettevaatlik olema.

Seda seepärast, et sibul, mida mõned inimesed ei söö, oli üks liharoa täidise komponentidest ja seda ei saanud kõrvale lükata. Äramärkimist leidis ka sealihataskut ümbritsev veidi soolane paneering.

Minu enda tellitud ahjukartulites pidin siiski natuke pettuma. Ahjukartulile omast kuldkollast ümbrist asendas kartulimaitseaine kord, mis teadupärast sisaldab üsna palju soola.

Lõunasöök täis üllatusi

Korralikult maitsestatud liha juurde oleks soovinud midagi mahedamat. See-eest oli tasku juustutäidis meeldiv.

Küllaltki julge otsus oli tehtud prae kõrvale serveeritud toorsalatit valmistades - sellele oli lisatud keedetud ube.

Põhiroog söödud, asusime desserdi kallale. Küpsetatud banaan vanillijäätisega, millele niredena valatud šokolaadikastet ja lisatud pirni- ning ploomilõike, meenutas kunstiteost.

Eriti maitses šokolaadikastmega üle valatud vanillijäätis, mida küpsetatud banaani mekk ainult täiustas.

Hoopis põnevam tundus aga Katariina kook - kuiv küpsisepurust põhi kaetud toorjuustuga, karamellitükk tipus krooniks.

Koogi ümber oli valatud magus maasikamoos, seda omakorda raamimas mõru šokolaadikaste. Nagu mu kaaslane ütles, polnud ta varem söönud midagi, kus nii vastandlikud maitsed kokku pandud. Üllatuslik, kuid seda kõige paremas mõttes.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 3