Müügitöö oli Kätlin Ojamaa jaoks paras proovilepanek, mis aitas tal iseloomu kasvatada, kuid neiu sõnul jääb see kogemus esimeseks ja viimaseks. Foto: Tairo Lutter

Southwestern Company on rahvusvaheline organisatsioon, mis pakub noortele üle maailma võimaluse minna Ühendriikidesse raha teenima.

Ameerikas müügiagendi tööd teinud Kätlin Ojamaa arvates oli ettevõtmine karm.

Kui pikalt te arutlesite, kas minna Ameerikasse raamatuid müüma, ja millised olid aspektid, mille üle mõtlesite?

Kõigepealt mulle helistati ja räägiti, et on võimalik minna Ameerikasse raamatuid müüma, ja küsiti, kas ma oleksin sellest huvitatud. Ma ei pidanud kohe vastust andma ja läksin Tallinna ülikooli seda firmat, müügitööd ja kogu suve tutvustavat loengut kuulama.

Selle loengu lõpus küsitigi, kas ma tahaksin minna või mitte. Põhimõtteliselt ei olnudki pikemalt aega mõelda. Arvasin, et võiks proovida küll.

Miks te läksite just Ameerikasse müügitööd tegema?

Ma olin nii palju selle müügitöö kohta kuulukaid kuulnud, et tahtsin ise käia ja proovida, mida see endast kujutab. Ja loomulikult kogeda teistsuguses kultuuriruumis elamist.

Mis teid kohale jõudes ees ootas?

Kõigepealt läksime Nashville’i, kus on selle firma peakorter. Järgmisel hommikul algas nädal aega kestnud koolitus ja tutvustavad loengud. Ja neid müügitekste, mis pidid olema pähe õpitud, neid sai veel korratud. Mängisime läbi situatsioone, mis suve jooksul ette võivad tulla. Aga kõike ei oska ka ette näha.

Kirjeldage lühidalt ühte tavalist müügiagendi tööpäeva.

Meil käis kõik range päevaplaani järgi. Äratus oli 5.59 ja kahekümne minutiga pidi olema majast väljas. Hommikust sõime majast väljas, kogunemiskohas, kuhu kõik selle piirkonna eestlased kokku tulid. Natuke enne poolt kaheksat läksime söögikohast laiali. Hiljemalt 7.59 pidi olema esimese majapidamise uksele koputatud. Kell kaksteist võisime teha viieminutilise lõuna, järgmine söögipaus oli kell viis. 21.31 oli kõige varasem aeg, mil võis viimasele uksele koputada. Kell 22.10 pidime ühele organisatsioonikaaslasele helistama ja oma päevast rääkima. Enne magama minekut pidi tehnilist kirjandust lugema ja juba enne ühtteist magama minema.

Teil oli vaja väga palju ringi liikuda. Kuidas te ühe ukse tagant teise taha käisite?

Meie organisatsiooni liidril ja mänedžeridel olid autod, sest neil pidid olema. Aga mul oli kaksteist nädalat kasutada ratas, millega ma kolmteist tundi päevas ja kuus päeva nädalas sõitsin. Viimasel nädalal sain endale auto, sest pidin minult tellitud raamatud ise kohale viima. Rattaga oleks seda raske teha olnud, seepärast laenas naabrionu mulle oma auto. Aga kui muidu ei oleks autot saanud, oleks pidanud selle rentima.

Kuidas te endale elukoha leidsite?

Esimese öö veetsime motellis. Järgmisel hommikul hakkasime endale elukohta otsima. See nägi täpselt samuti ette suvalise ukse peale koputamist, misjärel me küsisime, kas neil on vaba tuba rentida või niisama kasutada anda. Või äkki nad oskavad kedagi soovitada, kellel on tühi tuba. Kaks päeva käisime sel kombel ringi, mis aga tulemust ei andnud.

Et ameeriklased käivad hästi palju kirikus, siis läksime pühapäeval kirikutesse. Paraku olid minu külastatud kirikud väga suured ja ma ei saanud jutlustajale rääkida, et ma elukohta otsin. Seega ei saanud ka jutlustaja inimestele mu soovi edastada. Aga ühel mu kaaslasel õnnestus teises kirikus pastoriga jutule saada ja tema edastas mu kaaslase palve nii jutluse alguses kui ka lõpus. Ja nii saimegi endale elukoha.

Kui nüüd tagasi vaadata, kas oleksite tahtnud korralduse kohta rohkem informeeritud olla?

Mänedžer rääkis mulle küll, et töötame, otsime ise endale elukoha, ise maksame söögi ja kõige muu eest. Ja lõpus läheme turismilinna Gatlimburgi puhkama ja lihtsalt lõbutsema. Sellest jutust jäi mulje, et selle eest ei pea me ise midagi maksma. Siis aga tuli välja, et ka selle tarvis peame raha välja käima.

Ka raamatute müügiga ei läinud lihtsalt. Klientidelt saadud raha saatsime kõik firmale, endale jätsime vaid elamisraha. Aga kui need raamatud, mis inimesed meilt olid tellinud, tulid kohale, pidime jälle maksma, et need üldse kätte saada. Firma ei võtnud meie konto pealt midagi, kuigi olime juba teeninud ja selle raha ka firmale edastanud. See oli üllatus, mina selle peale ei osanud esialgu tulla.

Mis oli kõige positiivsem, mis te sealt endaga kaasa tõite?

Seal oli vaja hästi palju positiivsust. Kui sa positiivne ei ole, siis sa seda suve üle ei ela. Ja mu taluvuse piirid on nüüd palju kõrgemal. Ma talun ebameeldivaid inimesi natuke rohkem ja suudan neile natuke rohkem naeratada ega hakka kohe nähvama.

Kas te oleksite valmis järgmisel aastal uuesti minema?

Tore, et läksin, tore, et tegin, tore, et nägin, aga makske või peale, tagasi ikka ei lähe.

Miks?

Ma ei kahetse, et ma sinna läksin. Kui ma veel ei oleks käinud, siis läheks ikkagi, aga see, mis ma tegin, oli liiga kauge. See oli lihtsalt väga raske suvi. Ma avastasin, et kolmeks-neljaks kuuks oma elust loobuda on minu jaoks väga raske. Seal ei ole sul mingit elu, sul on ainult päevaplaan ja sa pead sellest kinni pidama. Isegi siis, kui sa seal nutad, pead edasi minema. See on täielik enese sundimine.

> Loe edasi

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 3.67