Neli Indrekut - Argo Aadli, Alo Kõrve, Indrek Sammul ja Märt Avandi - neljas “Tõe ja õiguse” lavastuses puudutasid ükshaavalgi. Igaüks oma lavastuses ja lavastusega.

Samal teemal: Kultuur: “Tõde ja õigus” in corpore: maraton

Lavastajateks Elmo Nüganen (“Tõde ja õigus. Teine osa”, “Karin. Indrek. Tõde ja õigus. 4.”, “Wargamäe wabariik”) ja Jaanus Rohumaa (“Vargamäe kuningriik”), siduvaks lõngaks nende vahel kolmanda ning esimese ja neljanda osa dramatiseerija Urmas Lennuk.

Vargamäe kroonipärijad

Nelja Indreku sünergiast, mis sündis Vargamäe väljade vahel, teatri- ja elutõe suhet nihestavas paigas, avardusid (lava)epopöa üldinimlikud ja vaataja tajupiirid. Sellest sai “Tõe ja õiguse” tõeline taastulemine Vargamäele ja vaataja/lugeja omakosmosse.

Kes on need neli Indrekut, neli Vargamäe kroonipärijat?

“Tõe ja õiguse” teise osa Indrek (Argo Aadli), siiras ülitundlik maapoiss, saab Mauruse koolis (aastal 1899) 18aastaselt esimesed ilmaeluvitsad kodus kogetud südamevalude pinnale. Tõe kõrvale astub vale, õiguse kõrvale kõverus, imetluse kõrvale armastus nii hingelisel kui ihulisel kujul.

Argo Aadli Indrek on kui süüta laps, nagu Aadam enne hea ja kurja puu vilja hammustamist, puhas ning hingelt läbipaistev. Kaks Eevat - Ramilda (Külli Teetamm) ja Molli (Hele Kõre) - sirutavad käe õunaga. Vana Maurus (suurepärane Aivar Tommingas) koos õpetajate- ja koolipoisteväega annab parasjagu välja mao mõõdu. Sest härra Mauruse koolis ei hinnata midagi enam kui puhast tõde, millel nelja silma all või saksa seltsis vene keeles eesti asja ajades on sootuks erinev nägu.

Kõik see on Argo Aadli Indrekule üle jõu, täpsemalt - üle hingejõu, sest mõistus suudab end oludele kohandada.

Armastus ja surm saavad viimaseks piisaks karikas. Puuhalud lõhenevad ja Jumal peab surema. Aga surra ei saa Indreku puhta hinge inimlikkus. Nimetatagu seda siis südametunnistuseks või õndsuseks. Väikese jalutu Tiina pärast salgab ta oma vastse tõe. Ta annab õiguse Tiina usule ja sellest sünnib ime.

Lõpmatus enesesalgamises tehtud tegu saab lätteks nii heale kui ka kurjale, mis Tammsaare teostes on peaaegu üks ja sama. Nagu ühe näo kaks poolt.

Alo Kõrve, “Tõe ja õiguse” kolmanda osa Indrek saabub linna ja aasta 1905 revolutsioonituultesse vabrikuvilede saatel. Maapoisi siirus on temas endine, ent lisandunud on tublisti mitutpidi juurdlevat vaimu, ehk isegi skepsise alusjooned.

See Indrek on vaatleja ja kaasamineja, tõe ja õiguse kompass temas rabeleb rahutult, otsib magnetpoolust, millele pidama jääda. Revolutsioon ja selle sirged brutaalsevõitu tõed ahvatlevad, ent jäävad kaugeks. Ta võib mängida lendlehe-mängu või teha hiilimisharjutust, aga see pole kordagi tema südameasi. Nagu pole päriselt südameasi ka revolutsioon ja temasse armunud Kristi (Ursula Ratasepp).

Alo Kõrve Indrek talitab kaasajooksikuna ikka südametunnistust mööda, kuigi harva jõuab mõttest tegudeni. Ent need teod määravad saatusi, toovad õndsust või põrgupiina. Raha soldatile päästab elu. Rohi emale päästab ... surma. Kristit ei päästa miski. Heausksed raamatusaadetised hukutavad venna. Hea pöördub kurjaks, aga kas kuri heaks?

Sellele Indrekule ei anta isegi võimalust hingepurskeks. Kõik valusad siseheitlused peab ta iseeneses, sõnatuna. Alo Kõrve suudab need tajutavaks mängida.

Armastuse kivid

“Tõe ja õiguse” neljanda osa Indrek (Indrek Sammul), pealt neljakümne aasta vana, kooliõpetaja ja ärimehe tütre abikaasa, kahe lapse isa, jahvatatakse peeneks seltskondlike nõudmiste ja südametunnistuse ning armastuse karmide kivide vahel.

Neljanda osa Indrekule on kõrvaltvaatamine ja skepsis saanud loomuomaseks. Tema hing on lihtne ja keeruline, suur ja tundlik. Tema vaikne mõistlikkus ja passiivsus ajavad endast välja ta naise Karini (Hele Kõre, teise osa Molli) ning paistavad ühiskonna hetkeseisu ning seltskondlike tavade taustal anakronismina.

Indrek Sammuli Indrek on lõpmata hea inimene. Ta on kannatlik ja mõistev, salliv ja andestav. Aga tema mõõtmatu inimlikkuse Achilleuse kand on seda tundlikum. Ja taas pöördub hea kurjaks, leebe andestamine kehutab Karinit aina suurematele mõtlematustele. Kuni surm nad lahutab.

“Tõe ja õiguse” viienda osa Indrek (Märt Avandi) kannab endas eelkäijate leebust, kuid on samas oma isa Andrese poeg. Temas on enam järsku kangekaelsust ja oma joone ajamist kui Aadli, Kõrve ja Sammuli Indrekus. Väsimust paistab rohkem, aga skepsis on varjatum. Ja mingit otsustavust on tunda selles üdini isetus mehes.

Vaimusilmas vaatab Avandi Indrek heldinult kraavi kaldal toimetavat väikest Indrekut (Oskar Seeman) ja tema tee on selge. Indrek, see põliselt lunastajaks arvatu, leiab oma tõe ja õiguse maamulda kraave kui vee- või veresooni kaevates. Endale ja eelkäijaile Vargamäel vabasunnitöölisena lunastust nõutades paneb ta oma mehesõna ja -teo viimaks maksma.

Lunastuse vaim

Kui Indreku õde Maret (Ülle Lichtfeldt) aitab Tiinat tõe ja õiguse kõnelemisele veendes Vargamäe välja vaikimiste painest, jõuavad selle kaudu sammu võrra lunastusele lähemale nii Krõõt kui Mari, nii Kristi kui Karin. Lunastuse vaim ergastab Vargamäed valvava inglikoori.

Inglite õlgadele tõusnud Tiina, see neitsi Maarja, pihib oma loo. Tema on lunastuseks valmis. Ja imet küll – isegi tema sõnade eest esialgu taganev Indrek ei tõrgu.

Indrek ei lausu sõnagi. Haarab oma Tiina sülle ja läheb. Sest võib-olla ei saagi Vargamäed üksinda lunastada.

Lavastused

• “Tõde ja õigus. Teine osa”, lavastaja Elmo Nüganen (Tallinna Linnateater, 2005). Indrek – Argo Aadli.

• “Wargamäe wabariik”, lavastaja Elmo Nüganen (Tallinna Linnateater Tammsaare väljamäel, 2008). Indrek – Alo Kõrve.

• “Karin. Indrek. Tõde ja õigus. 4.”, lavastaja Elmo Nüganen (Tallinna Linnateater, 2006). Indrek – Indrek Sammul.

• “Vagamäe kuningriik”, lavastaja Jaanus Rohumaa (Pärnu Endla ja Rakvere teater Tammsaare väljamäel, 2006). Indrek – Märt Avandi.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 3.67