Marko Turban on saanud oma sportlasekarjääri jooksul mitmeid auhindu vastu võtta, nüüd valmistab ta võidukarikaid teistele. Foto: Toomas Huik/ Postimees

Miks valisite omal ajal just kõrgushüppe?

See tuli kõige paremini välja.

Kui ma esimest korda kõrgust hüppasin, olin kuuene. Meil kodu juures oli kaks posti ja nende vahel latt, millest üle hüppasin. Isa veel tegi need postid, et poistel oleks tegevust ja põnev. 85 cm oli kõrgus, millest üle sain.

Kas vanemad suunasid trenni või oli endal kange tahtmine?

Ma ei mäleta, et mul oleks olnud sel ajal kindlat teadmist, et tahan hirmsasti kõrgust hüpata. See oli lihtsalt üks asi, mida ma tegin. Proovisin teibaga üle lati hüpata. Võsu pioneerilaagris oli sport üks osa: pallivise, kaugushüpe, jooks, rahvastepall, jalgpall. Kõik ju tegid kõike.

Koolis olid spordipäevad. Käisin Rakvere 1. keskkoolis, seal oli spordiklass, kus kehalise kasvatuse tunde nädalas rohkem. Jagati VTK märke (Valmis Tööks ja Kaitseks – toim), see oli lapsele huvitav ja põnev, innustas, tekkis tahtmine pingutada ja midagi teha.

Piisas vaid märgist?

Jah, see oli täiesti piisav, et minna võistlusele ja proovida midagi hästi teha.

Millal sai hobist tõsisem trenn?

Siis, kui pärast üheksandat klassi läksin Tallinna spordiinternaatkooli. Selles oli Jaak Vettiku käsi mängus.

Nimelt pärast põhikooli hüppasin koolinoorte spartakiaadil hästi kolmikut. Sel ajal oli mul hirmus tahtmine minna merekooli, aga Vettik ütles, et mine ikka TSIKi ja tee sporti, kui noor oled ja võimalust on.

TSIKis oli treener Mart Liigand. Seal algas regulaarne treening.

Esimesel TSIKi-aastal tegin põhiliselt kolmikhüpet. Kevadel olid võistlused Rakveres ja hüppasin kõrgust 2.08, olin siis 17aastane. Pärast seda jäi kõrgushüpe minu alaks, seda enam käisid mu mõtted selles suunas, kuidas ikka kõrgemale hüpata.

On olnud helgemaid ja raskemaid aegu. Milles mõõn väljendub?

Kooli ajal mõõna ei olnud, siis oli sport lihtsalt üks osa elust. Kui algas iseseisev elu - oli vaja kõrgkoolis käia, tööd teha, perega olla -, siis oli keeruline leida aega spordile. Sporti olen alati teinud töö kõrvalt. Välja arvatud pärast Atlanta olümpiat 1996, kui ma tööl ei käinud ja tegin ainult sporti.

Kõige raskem oli 90ndate algul pärast kõrgkooli lõppu, kui tuli tööl käia ja treeningutingimusi Tallinnas praktiliselt ei olnud. TSIKi kilehall oli ainuke koht, kus talvel harjutada, Rakveres sai kooli koridorides joosta ja Kalevi võimla all oli kangisaal, kus sai jõuharjutusi teha.

Kui käisin korra või paar nädalas Tallinnas, tuli sellesse aega ka trenn mahutada, tööasjad ära ajada ja õhtul Rakveresse tagasi sõita. TSIKis oli treener Sven Andersoo, kes on mind kogu aeg jälginud. Temaga sai trenniajad kokku lepitud, et ta juhendaks. Eks treenisin ka üksi ja võistlused olid trenni eest.

Millise kogemuse andis olümpia?

Kui oli tähtis võistlus, suutsin end kokku võtta ja maksimumi hüpata, seepärast pole mul olulisel võistlusel suurt altminekut olnud. Olümpial samamoodi. Kogu ettevalmistus, võistlus, suur staadion, rahvahulk – hoopis teistmoodi tunne kui kohalikul võistlusel võisteldes.

1996. aastal olite Eesti spordis üks suuremaid üllatajaid: hüppasite Rakvere staadionil 2.30 kõrgust, osalesite Atlanta olümpiamängudel ja olite maailma edetabelis 16. kohal. Kas ei tulnud mõtet ainult spordile pühenduda?

Jah, töötasin sel ajal Rakveres Overall Canoni firmas, aga sporditegemise soov oli nii suur, et otsustasin ainult sellele pühenduda.

Mida tähendab olla 100% spordile pühendunud?

Treeninguplaan on üks asi. Kui võimalust on, siis laagrites käia. 97 kevadel olin pea kaks kuud Ameerikas, siis järgnes võistlushooaeg. Sõitmist oli suhteliselt palju, võistlused olid erinevates kohtades, sel ajal sai juba Euroopas ka ringi käia.

Põhieesmärk oli valmistuda 2000. aasta Sidney olümpiaks, kuid suure võistlemise ja trennitegemise peale jäi põlv valusaks ja hakkas treenimist segama. Ei osanud õigel ajal puhata ja hoogu maha võtta.

Tuli läbi teha põlveoperatsioon. Sai küll kõvasti trenni teha ja füüsilised näitajad olid paremad kui enne, aga põlv ei taastunud nii hästi, et oleks saanud kõrgust hüpata - hüppasin siis kaks meetrit, aga see mind ei rahuldanud. Olümpiale jäi minemata. Loobusin spordist.

Elus tuli võtta uus siht.

Jah, asusin Tallinnasse tööle. Pärast tehnikaülikooli olen olnud seotud arvutitega. Baltic Computers Systems oli firma, kuhu sügisel 99 tööle läksin.

Praegu töötan firmas GoodMark, kus müüme medaleid ja karikaid ning valmistame spordiauhindu. Graveerimine on minu põhitöö. Tänapäeval on graveerimismasinad ja arvutiga tuleb pildid-tekstid valmis teha. Osaliselt arvuti peal töö, kuid ka iseendal on loomingulist tööd.

Kas firma rajamine oli teie idee?

Üks sõber tuli mõttega välja ja kahekesi koos me sellega alustasime. Meil on firmas viis inimest, oleme tegutsenud kolm aastat. Tööd on.

Millised suhted on spordiga?

Tagasihoidlikud, tahaks ikka rohkem teha kui see, milleks praegu aega. Põhiliselt ikka metsajooks ja vahel jõusaalis, jalgrattaga mõnikord pikem ots.

Käin ka hea meelega kergejõustikuvõistlusi vaatamas. Spordivõistluste korraldamise poole pealt aitasin hiljuti Tallinn 2007 juures.

Jälgite praeguseid kergejõustiklasi, kas näete kedagi, kes võiks ületada teie kõrgushüpperekordi?

Ega hetkel ei näe. Marko Aleksejevil, kellega omal ajal koos trenni tegime, nagu oleks šanss olnud. Hüppas 2.28, oli üsna lähedal. Aga eks tal tuleb vanust juurde, ja kui mingi koht ei ole päris terve, siis on keeruline, aga küll mitte võimatu.

Päris noortest ei ole praegu näha kedagi, aga see võib tulla väga järsku, nii et ei saa öelda, nagu sellist inimest poleks. Ise hüppasin ka 2.15 ja vahel 2.20, aga sel päeval (5. juuni 1996 - toim) hüppasin Rakveres 2.30. Nii et kõik on võimalik.

Mis nõu te annaksite noorele, kel unistus 2.30 ületada?

Tuleb ikka kõrgust hüpata. Et selline kõrge tulemus saavutada, tuleb osata mitu asja kokku viia. Kui ainult trenni teha, siis lõpeb asi tõenäoliselt kehavigastusega, sest mingi koht annab järele, mis ei lase hüpata. Peab hea tasakaalu leidma: peab õppima ja tööd tegema. Tähtis on tahtmine kõrgust hüpata. See on mitmekülgne ala, on oluline, et sport ei oleks ainus asi elus, peab ka muid asju kõrval olema, see aitab end värskena hoida.

Mis on need muud asjad?

Noorel inimesel ilmselt õppimine, kool, ülikool. Ideaalne, kui oleks ka töökoht selline, kus saab oma asju sättida.

Kui minnakse sporti sisse, siis mõeldakse 24 tundi oma spordiasjadest ja mingi hetk ei pea sellele vastu. See on nagu tööinimesel: kui kogu aeg oma tööst mõelda, siis ei jaksa enam, tekib väsimus ja ei saa seda tulemust, milleks muidu ollakse võimeline.

Tööinimesele on jälle sport hea vaheldus. Sportlasele on töö vaheldus. Peab olema erinevaid asju.

On vaja ka head treenerit kõrvale, kes õpetab ja innustab, et omal nahal ei peaks kõiki asju läbi proovima.

Milline on hea treener?

See, kes on täiskohaga treener. Ta peab oma ala tehnikas tugev olema ja suutma sportlast innustada.

Samas olema piisavalt mõistev, et laseks tal ka endal otsustada, et ei kaoks enesetunnetus. Et kui kuskil midagi viga, saaks õigel ajal tagasi tõmmata ja õigel ajal pingutada.

Millised unistused on täitunud ja millised mitte?

Soov saada olümpiamängudele tundus võimatu, eriti kuna Eesti vabariiki ei olnud. See on üks unistus, mis täitus.

Tulemusega 2.30 olen rahul, kuigi mu eesmärk oli hüpata 50 cm üle oma pea – see teeb 2.36. Aga eesmärk peabki kõrge olema - muidu poleks ilmselt saavutanud sedagi.

Vigastused käivad spordiga kaasas, aga peab oskama neist jagu saada ja edasi minna.

Millised on suhted Rakverega praegu?

Vanemad elavad Rakveres, neil käin külas. Jaak Vettikuga suhtleme aeg-ajalt auhindade asjus.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 0