Seltskond laagris osalenud rõõmsaid eesti noori, kes parajasti poseerimas Antwerpeni loomaaia ees. Loo autor Helis Ust vasakult kolmas. Foto: Erakogu

Et rahvuste vahel jäämäge lõhkuda, korraldati õhtuti mitmesuguseid ühiseid koosviibimisi. Kahe nädala jooksul neli õhtut olid kordamööda iga osalejamaa korraldada ehk neile anti võimalus tutvustada oma kodumaad ja kultuuri.

Eesti õhtul pakkusime klassikalisi eesti toite-jooke: kiluvõileivad, kartuli-tangupuder, Kalevi komme-küpsiseid, tutvustasime Eesti riiki arvudes, õpetasime eestikeelseid sõnu, esitlesime Power Pointi vahendusel tuntumaid eestlasi ning mängisime seltskonnamänge.

Meie üllatuseks suudeti eestikeelseid sõnu küllaltki hästi välja hääldada.

Poola või türgi keele õppimine meil küll nii libedalt ei läinud. Õhtu lõpuks oskasid kõik mängida ja laulda eesti laste lemmikringmängu “Kes aias, kes aias”, tantsida jenkat ning näidata pikka nina.

Türklased ei tüki peale

Nagu hiljem välja tuli, olid rahvuslikud eelarvamused täiesti olemas. Näiteks arvasid poolakad, et nad ei meeldi eestlastele. Mingit tõepõhja sel tegelikult polnud. Ja türklased ei olnudki nii pealetükkivad ja agressiivsed, kui MSNi või Skype vahendusel võib tunduda. Religioossetest ja kultuurilistest erinevustest hoolimata oli meil palju ühiseid jooni.

Rääkides rahvustest, ei saagi tegelikult mingeid märkimisväärseid üldistusi teha, sest iga inimene on erineva temperamendi ja iseloomuga.

Peale kunstimuuseumide külastamise ja pintsli haaramise tegime ka pisut sporti. Nimelt peeti Frelinghienis Eesti, Poola, Belgia, Türgi ja Saksa segatiimide vaheline jalgpallimatš.

Nimetatud spordialal ja tegevuspaigal on ajalooline taust: Esimese maailmasõja päevil toimus jõulude ajal, kahenädalasel rahuperioodil, samas kohas vastasrinde sõdurite vahel jalgpallimatš. Nüüd korraldatakse seal igal aastal sümboolne Saksamaa ja Prantsusmaa tiimide jalgpallikohtumine.

Belglaste oluline ajalugu

Belgias võib mõista peaaegu igal sammul, kui oluline on ajalootunnetus belglase jaoks. Tänavatele ja teede äärde on püstitatud palju mälestusmärke, memoriaale ja selgitustega tahvleid, kus peal kirjas, kus ja mis Esimese maailmasõja ajal toimus.

Eestis on 1,3 miljonit elanikku ja meil on oma riigikeel. Belgia on pindalalt Eestist natuke väiksem, rahvastikku on neil üle kaheksa korra rohkem, ent belgia keelt ei eksisteeri.

Olenevalt piirkonnast räägitakse kas hollandi, saksa või prantsuse keelt. Kõik need kolm on riigikeeled. Belgias tööd otsides on oluline osata mitut keelt. Turistina jääb pelgalt bonjour ja merci ütlemisest väheseks, müüjate inglise keele oskus on väga ebaühtlase tasemega. Pikemat vestlust enamasti ei arene, sealsetes koolides õpitakse inglise keelt alles kolmanda võõrkeelena.

Kõike tehakse mõnuga

Lähtuvalt sellest, kui head tuttavad ollakse, annavad belglased tervituseks ühele või mõlemale põsele musi. Kui ka kaks täisealist meest nõnda teineteist tervitavad, on see täiesti normaalne ja iseenesest mõistetav. Belglaste kultuuris ja kombestikus on Prantsusmaa mõju märgatav.

Belglased näivad rahulikud ja aeglased, igaüks on oma aja peremees. Suurlinnadeski on pigem välismaalased kui belglased need, kes kuhugi kiirustavad. Šopatakse, puhatakse, süüakse - kõike tehakse mõnuga.

Mida suuremasse linna minna, seda rohkem on märgata mitmest rahvusest inimesi ja sotsiaalset kihistumist. Tänavapildis torkab silma mustanahaliste ja muslimite suur osakaal ning kesklinnas liikudes võib teatud tänavatel järjestikku näha kerjavaid vanemaid mehi ja noori naisi oma paariaastaste lastega. Nii nagu Euroopa Liitu kuuluvad riigid on omanäolised, on ka ühenduse süda - Belgia - rahvuste ja tavade Paabel.

Tuledeta autod

Kui Belgias omandada autojuhiluba, võib selle dokumendiga julgelt kohalikel teedel sõita. Naaberriigis Prantsusmaal muutub see aga kehtetuks ning tuleb kasutada ühissõidukeid või kaaluda võimalust taotleda juhiluba naaberriigis.

Esimest korda Belgias liiklevaid autosid jälgides tekkis tunne, nagu oleks tänavapildis midagi puudu. Nimelt sõidetakse päeva ajal päevatuledeta. Kaugtuled lülitatakse sisse alles hämaras.

Et oleme kõikvõimalike piiripunktide ja passikontrollimistega harjunud, tundus imelik, kui piisas vaid Lys’i jõe ületamisest, ja olimegi Belgiast Prantsusmaale jõudnud. Ei mingisugust piiripunkti ega isikut tõendavate dokumentide esitamist. Sama, mis ühest maakonnast teise sõita - ainult tahvel teepervel teavitab teise riiki jõudmisest.

Toit ja hinnad

Kui kellelgi tuleb Belgias keset päeva, näiteks kell üks, soov poodi minna, on see suhteliselt lootusetu ettevõtmine. Peaaegu kõik kauplused on suletud.

Päeval kella 12-14 peetakse siestat, kuigi sealne suvine temperatuur Eesti omast märgatavalt kõrgem ei ole. Väikelinnades on neil tundidel tänavad vaiksed, näha võib vaid üksikuid autosid ja jalakäijaid.

Kohalikes supermarketites oli mõni toode natuke kallim, teine jälle odavamgi kui meil. Kui värske kartuli kilo eest tuli maksta kaks eurot, siis välismaiste puuviljade hind oli Eesti hindadega enam-vähem samal tasemel. Mõnevõrra on määrav ka poe asukoht. Näiteks Belgia päritolu suure šokolaaditahvli hind erines Brüsselis ja väikelinas Comines’is nelja euro võrra.

> Loe edasi

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 0