Nii mõnestki Klapi kontserdi kuulajast sai kiirelt hoopis tantsija, kes veel ei osanud, sai selgeks nii mõnegi vana seltskonnatantsu. Taustal Klapi pillimehed ja lauljad. Foto: Eero Vabamägi

Toimumispaikadeks on Kultrahoov, Kaevumägi, Saku telk ja Kirsimägi.

Enim rahvast mahutavad Kirsimägi ja Saku telk. Kirsimäel toimuvad kontserdid on kõige kallimad. Samas kasvavad seal kõrged puud, mis kuuma päeva eest varju pakuvad.

Saku telgi üritused on eriliselt populaarsed vihmaste ilmade ajal, aga ka õhtuti, sest siis kannavad enamasti keskööl algavad kontserdid ööklubi nime ja kestavad kolm tundi.

Kaevumäel on väga palju pinke ja vähe ruumi lava ees, seal seisavad need kuulajad, kes kuuluvad esineva bändi tõsimeelsete fännide hulka ja teavad kõiki sõnu peast.

Kultrahoov on teiste esinemisplatsidega võrreldes väga väike ja tavaliselt on seal toimuvatel kontsertidel halb liikuda, aga see-eest kerge muusika ja ülejäänud massiga ühes rütmis õõtsuda.

Klapp Kultrahoovis

Neljapäeval külastas Viljandi pärimusmuusika festivali peaaegu poole vähem inimesi kui reedel, aga see on mõistetav - igaüks ei sõida tööpäeval Viljandisse, et paari kontserti kuulata. Kultrahoovi selle aasta esimese folgi kontserdi andis setu noormeeste ansambel Klapp.

Klapp koosneb Toomas Valkist, kes mängib karmoškat, Jalmar Vabarnast, akustilise kitarri mängijast, ja Kristjan Priksist, kes on eriliselt osav tamburiiniga. Laulda mõistavad kõik kolm, milles veendus pärastlõunase põletava päikese all tantsu vihtunud publik.

Oli ka neid, kes pingil istudes kaasa plaksutasid ja teiste tantsimist nautisid. Külmaks ei saanud jääda keegi, seda suurel määral bändi liikmete enda siira rõõmu pärast.

Kuna Klapp ei ole veel koosseis, millel oleks palju püsivaid fänne, erinevalt näiteks Zetodest, kus Toomas Valk samuti mängib, olid Klapi noormehed õnnelikud publiku aktiivse osavõtu üle. Jäi mulje, et ansambel ja kuulajad-kaasaelajad innustasid teineteist vastakuti, ja mida kauem kontsert kestis, seda paremini end teineteise seltsis tunti.

Ansambli repertuaari kuuluvad nii vanad setu tantsulood kui ka poiste enda loodud instrumentaalpalad, mis muudabki nende kontserdid erinevatele kuulajatele nauditavateks.

Svjata Vatra

Reede keskööl hullutas Saku telki kogunenud publikut eesti-ukraina folkbänd Svjata Vatra, mille nimi tähendab tõlkes püha tuld. Koosseisu solist, tromboonimängija Ruslan Trochynskyi, käis Eestis juba aastal 2003, mil esines Viljandi pärimusmuusika festivalil ansambliga Haydamaky, kuhu kuuluvad ukraina pärimuskultuuri viljelejad. Kogu kava oli väga rütmikas ja kuumavereline, mis avas ka tagasihoidlikuma eesti hinge.

Lisaks ukrainlasele on selles bändis ka neli suurepärast eesti muusikut: Kulno Malva, Juhan Suits, Silver Sepp ning Kalle Kindel.

Kui algas laul “Revolutsioon”, mida laulis löökpillimängija Silver Sepp, mõistsid kõik, mida teha ja visade austajate eeskujul lauldi kõvasti kaasa: “Igaühe hinges on revolutsioon, lase südamel rääkida. Igaühe hinges on revolutsioon, lase hingel hingata!”

Täitsid Kirsimäe inimestega

Folgil andis kaks suurepärast kontserti Viljandi pärimusmuusikakollektiiv Vägilased, kelle lava ette kogunes kuulajaid nõnda palju kui mahtus.

Bänd andis mõlemad kontserdid Kirsimäel, mis oligi ainuõige koht, sest nii suur hulk inimesi, kes kuulasid, mängisid ringmänge ja tantsisid, ei oleks mujale ära mahtunud. Ettekandmisele tuli programm, millest ei puudunud külalisesinejad ja improvisatsioon. Iga inimene viibis oma maailmas, nautimas imelist kunsti, märkamata teisi, kuni ühel hetkel keegi käest rabas ja usjasse rivvi kaasa jooksma tõmbas.

Hea oli näha, et muusikud Meelika Hainsoo, Cätlin Jaago, Toomas Valk, Jan Viieberg, Marti Tärn ning Reigo Ahven ise oma muusikat nautisid.

Fernando ja Alejandro

Pühapäeval kell 15.38 hakkas inimesi ühtäkki sõna otseses mõttes voolama Kaevumäe lava ette ja pinkidele. Sest natuke vähem kui pool tundi hiljem astusid lavale kaks rändmuusikut Tšiilist: Fernando Stern ja Alejandro Soto.

Stern, kes oli eelmise aasta populaarseim esineja, oli sel aastal kaasa kutsunud oma sõbra Soto ja üheskoos esitati Lõuna-Ameerika pärimusmuusikat. Kuna selle aasta festivali teemaks olid näppepillid, sobis Soto-Sterni duo esitatav muusika kuulamiseks nagu rusikas silmaauku, sest tšiili muusikas on just näppepillidel väga oluline roll.

Mõjus segu hispaania ja indiaani pärimusmuusikast argentiina ja mehhiko aktsendiga on nimelt see, mis sobib kuulamiseks pisut kurblikul pühapäeval folgi külastajale, kes hakkab päevi lugema järgmise festivali alguseni.

Need, kes Kaevumäele piisavalt vara jõudsid, said tantsida juba artistide heliproovi ajal, mille üle viimastel oli kahtlemata hea meel. Ka selle kontserdi külastajatest jäid vähesed pingile soolasambana istuma, kui kaks muusikut eksootilise kõlaga lugusid mängima hakkasid.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 5